RAN­NO SOOTS: „Aeg­vii­du spor­di­hoo­ne on ol­nud mu eluu­nis­tus.“

„Suur osa Aeg­vii­du ini­me­si po­le veel aru saa­nud­ki, et ela­me tei­ses val­las,“ ar­vab Ani­ja val­la­vo­li­ko­gu lii­ge RAN­NO SOOTS.

Aeg­vii­du val­la­vo­li­ko­gu kauaaeg­ne lii­ge Ran­no Soots kan­di­dee­ris mul­lus­tel va­li­mis­tel Ani­ja val­la­vo­li­kok­ku va­li­mis­lii­dus Ani­ja-Aeg­vii­du Ühen­dus ning osu­tus 73 hää­le­ga va­li­tuks. Aeg­vii­du val­la­vo­li­kok­ku on ta kuu­lu­nud ala­tes esi­me­sest koos­sei­sust ehk 1993. aas­tast. Üks põh­jus, miks ot­sus­tas 25 aas­tat ta­ga­si vo­li­kok­ku kan­di­dee­ri­da, oli soov, et Aeg­vii­du saaks oma spor­di­hoo­ne.

„Võim­la on ol­nud mu elu­unis­tus. Olen sel­le as­ja juu­res ol­nud ala­tes ajast, kui hak­ka­si­me met­sa­ma­jan­dis joo­nis­ta­ma esi­mest pro­jek­ti. Met­sa­ma­jan­did ka­du­sid, vald te­gi spor­di­hoo­nest ühe, tei­se ja kol­man­da pro­jek­ti. Ot­si­si­me siit ja sealt li­sa­ra­ha, viis vii­mast aas­tat ko­gu­si­me oma eel­ar­vest. Nüüd on spor­di­saal lõ­puks ole­mas,“ rää­gib ta.

Ani­ja ja Aeg­vii­du val­la ühi­ne­mi­se­le hää­le­tas Ran­no Soots ku­ni möö­du­nud aas­ta­ni vas­tu. Südames ei ol­nud sel­le poolt ka mul­lu, kuid siis pol­nud enam va­li­kut, tu­li ühi­ne­da.

„Kui­gi olen pool oma elust ela­nud en­di­ses Ani­ja val­las, on Aeg­vii­du vä­ga ar­mas koht, kus kõik käe-ja­la juu­res. Pea­mi­ne on, et väi­ke­sed val­lad os­ka­vad oma ra­ha­ga tar­galt käi­tu­da. Me kaa­lu­si­me põh­ja­li­kult ise­gi 0,2 töö­ko­ha loo­mist ning ee­lar­vet me­net­le­des aru­ta­si­me täp­selt lä­bi, kui suurt külm­kap­pi os­ta. Suu­res val­las ra­ha nii hoo­li­kalt ei loe­ta,“ mär­gib ta.

Ehkki Aeg­vii­du vo­li­ko­gu pi­kaaeg­ne lii­ge ei soo­vi­nud enam kan­di­dee­ri­da, an­dis siis­ki nõu­so­le­ku ega ka­het­se: „Ko­ha­lik elu ei jä­ta mind kül­maks, ta­han ol­la kur­sis ja kaa­sa ai­da­ta. Mul on hea meel, et Ani­ja vo­li­ko­gu on mõist­lik ning et sel­les on nii Keh­ra, Ala­ve­re kui Aeg­vii­du ela­nik­ke. Usun, et kolm-ne­li Aeg­vii­du ini­mest vo­li­ko­gus on pii­sav.“

Aeg­vii­dus on või­ma­lu­si kõi­gi­le
Ran­no Soots ei usu, et Aeg­vii­du rah­vas oleks ka­he val­la ühi­ne­mi­se üle pet­tu­nud.
„Võim­la va­lmib, teid re­mon­di­tak­se. Mi­da on ini­me­sel kõi­ge roh­kem va­ja? Et lu­mi oleks lü­ka­tud ja tä­nav val­gus­ta­tud. Kõi­ge suu­rem mu­re on, kui ko­du­toh­ter ära lä­heb,“ mõ­tisk­leb ta.

Kui­gi ko­ha­lik võim on nüüd va­ra­se­mast kau­ge­mal, ei ole pal­jud Aeg­vii­du ini­me­sed te­ma hin­nan­gul veel aru saa­nud, et ela­tak­se uues val­las. En­ne Ani­ja Lü­li­tit te­gi ta Aeg­vii­du ela­ni­ke Fa­ce­boo­ki le­hel rek­laa­mi, et see on nüüd ka nen­de et­te­võt­mi­ne, ha­ka­ke mõt­teid mõl­gu­ta­ma: „En­ne se­da ini­me­sed ei ta­ju­nud, et Ani­ja Lü­li­ti on nüüd ka Aeg­vii­du jaoks või­ma­lus, et meie saa­me sel­lest osa.“

Ran­no Soots ju­tus­tab, kui Aeg­vii­du val­la­va­nem oli Ma­ti Si­ni­vee, teh­ti ot­sus, et kord nä­da­las kind­lal päe­val käib val­la­va­nem möö­da ale­vit rin­gi. Rah­vas tea­dis, mil­lal ja mis kel­laajal val­la­va­nem ja­lu­tab ning kes tah­tis, kõn­dis te­ma­ga kaa­sa ja sai sa­mal ajal jut­tu pu­hu­da, mu­re­dest kõ­ne­le­da.

Pal­ju­de Aeg­vii­du ini­mes­te jaoks po­le ko­ha­lik elu Ranno Sootsi hin­nan­gul siis­ki üld­se olu­li­ne – käi­vad pea­mi­selt Tal­lin­nas tööl, Aeg­vii­du on nen­de jaoks vaid ma­ga­la. Ran­no Soots rõõ­mus­tab, et oma poeg ja tü­tar, kes va­he­peal õp­pi­sid-ela­sid mu­jal, on nüüd mõ­le­mad ko­du­kan­dis ta­ga­si: „Kui kee­gi üt­leb, et tal on Aeg­vii­dus igav, siis on see täies­ti oma vi­ga. Siin on vä­ga pal­ju või­ma­lu­si te­gut­se­mi­seks. Meil on suu­sa­ra­jad, uju­mis- ja rat­ta­sõi­du­ko­had, kros­si­ra­da, tal­vel tee­me ka liu­väl­ja.“

Pä­rit Ani­jalt
Um­bes vee­rand sa­jan­dit Aeg­vii­dus ela­nud Ran­no Soots on pä­rit Ani­jalt. Esi­me­ses klas­sis käis Ani­ja alg­koo­lis, siis kool su­le­ti ning kesk­koo­li lõ­pu­ni jät­kus koo­li­tee Keh­ras. Vei­di ae­ga töö­tas ko­ha­li­kus ma­jan­dis au­to­ju­hi ja kom­bai­ne­ri­na, siis läks sõ­ja­väk­ke. Pä­rast naas­mist oli aas­ta­ veel sov­hoo­sis tööl, ku­ni kut­su­ti Aeg­vii­du met­sa­ma­jan­dis­se au­to­re­mon­di­töö­ko­da juh­ti­ma. Ühe õp­peaas­ta käis ta töö­ko­ja juh­ti­mi­se kõr­val ka Aeg­vii­du koo­lis tun­de and­mas, oli ke­ha­li­se kas­va­tu­se õpe­ta­ja.

Oma esi­me­se et­te­võt­te te­gi Ran­no Soots 1992. aas­tal. Alus­tas kau­ban­du­se­ga – võt­tis ren­di­le Aeg­vii­du suu­re poe, kus prae­gu on A ja O, ning te­gi ka tei­se­le poo­le raud­teed kios­ki, mil­le ehi­tas hil­jem suu­re­maks.

Kui en­di­ses töö­ko­jas va­he­peal te­gut­se­nud pui­du­fir­ma läks pank­rot­ti, os­tis Ran­no Soots hoo­ned ning ala­tes 1995. aas­tast te­gut­seb seal te­ma­le kuu­luv OÜ Kaes. Mi­tu aas­tat val­mis­ta­ti koos äri­par­te­ri­ga palk­ma­ju, neid käi­di Soo­mes, Taa­nis, Sak­sa­maal ja mu­jal Eu­roo­pas ka ise kok­ku pa­ne­mas. Pa­ri­mail päe­vil oli et­te­võt­te viies bri­gaa­dis kok­ku üle 50 töö­ta­ja. Kui kon­ku­rents läks vä­ga suu­reks ja tek­ki­sid uued ideed, müü­di palk­ma­ja­de toot­mi­seks va­ja­li­kud ma­si­nad ma­ha ning Ran­no Soots läks vas­tu uu­te­le väl­ja­kut­se­te­le.

„2001. aas­tal ost­sin esi­me­se CNC pin­gi, see on ar­vu­ti teel ju­hi­tav pui­du­pink. Ees­tis oli neid sel ajal vä­ga vä­he. Ta­sa­pi­si ole­me juur­de ost­nud ja kuu aja pä­rast on neid seit­se – ar­van, et ole­me sel­le­ga Ees­tis üks suu­re­maid CNC pin­gi­par­gi oma­nik­ke,“ lau­sub ta.

OÜ Kaes tööt­leb vi­nee­ri ning teeb all­han­ke­töid, põ­hi­li­ne koos­töö­part­ner on üks Soo­me kont­sern. Pal­ju Aeg­vii­dus teh­tut lä­heb Sak­sa­maa, Nor­ra või Root­si mööb­li­töös­tu­se­le – näi­teks tel­li­vad suu­red mööb­li­toot­jad neilt too­li­de-lau­da­de vi­nee­ro­si. Kae­si too­dan­gut lä­heb ka ehi­tus­se ning au­to­töös­tu­se­le –Mist­ra-Au­te­xi all­töö­na val­mi­vad seal Volks­wa­ge­ni ja Mer­ce­des­te pa­ga­si­põh­ja­de vi­nee­ro­sad: „Tee­me spet­sii­fi­li­si ja kee­ru­li­si as­ju ja tööt­le­me vä­ga suu­ri vi­nee­ri­ko­gu­seid. Nä­da­las viiak­se meilt välja um­bes kaks re­ka­täit too­dan­gut.“

Kae­si too­dan­gut on ka Ees­tis – koo­li­de või kon­to­ri­te vi­neer­too­lid, sa­mu­ti val­mis­ta­tak­se seal pre­si­den­di­mat­ka suus­ki.
Ran­no Soot­si et­te­võ­te on tööand­ja 14 ini­me­se­le. Pea­le sel­le te­gut­seb aas­ta­te jook­sul põh­ja­li­ku re­mon­di ja juur­de­ehi­tu­se saa­nud en­di­ses töö­ko­jas ka te­ma po­ja­le kuu­luv OÜ Vi­so.

Mit­me­külg­ne spor­di­mees
Ko­gu elu on Ran­no Soots te­ge­le­nud spor­di­ga. Põ­hia­la on ol­nud korv­pall, ta män­gib ka prae­gu Ees­ti üle 50aas­tas­te meist­ri­võist­lus­tel, kuid te­ge­leb veel mit­me ala­ga.

„Ees­ti meist­ri­võist­lus­tel olen osa­le­nud seits­mel spor­di­alal: kä­si­pall, korv­pall, jalg­pall, võrk­pall, saa­li­ho­ki, jää­ho­ki, mo­tok­ross,“ loet­leb ta.
Korv­pal­li käib kord nä­da­las män­gi­mas Tal­lin­nas, kaks kor­da nä­da­las on Aeg­vii­du teis­te spor­di­sõp­ra­de­ga sõi­de­tud Jä­ne­da­le võrk­pal­li män­gi­ma.
38aas­ta­se­na hak­kas Ran­no Soots te­ge­le­ma mo­tok­ros­si­ga. In­nus­tust sai sel­lest, et oli pik­ka ae­ga Raa­si­ku val­la kros­si­sõit­ja Are Kau­ri­ti toe­ta­ja ja käis fän­ni­na võist­lus­tel kaa­sas: „Meil on Aeg­vii­dus mo­tok­lu­bi, pä­rast ma­su jäi meid vä­he­maks, kuid en­ne oli 14. Meil on kaks oma­teh­tud ra­da, lii­va­ne Must­jõe kar­jää­ris, kõ­va ra­da Ni­ker­jär­ve ää­res. Tee­me tren­ni ja käi­me ka võist­lus­tel ko­gu Ees­tis. Teeme pojaga koos trenni ja käime võistlustel.“