
„Suur osa Aegviidu inimesi pole veel aru saanudki, et elame teises vallas,“ arvab Anija vallavolikogu liige RANNO SOOTS.
Aegviidu vallavolikogu kauaaegne liige Ranno Soots kandideeris mullustel valimistel Anija vallavolikokku valimisliidus Anija-Aegviidu Ühendus ning osutus 73 häälega valituks. Aegviidu vallavolikokku on ta kuulunud alates esimesest koosseisust ehk 1993. aastast. Üks põhjus, miks otsustas 25 aastat tagasi volikokku kandideerida, oli soov, et Aegviidu saaks oma spordihoone.
„Võimla on olnud mu eluunistus. Olen selle asja juures olnud alates ajast, kui hakkasime metsamajandis joonistama esimest projekti. Metsamajandid kadusid, vald tegi spordihoonest ühe, teise ja kolmanda projekti. Otsisime siit ja sealt lisaraha, viis viimast aastat kogusime oma eelarvest. Nüüd on spordisaal lõpuks olemas,“ räägib ta.
Anija ja Aegviidu valla ühinemisele hääletas Ranno Soots kuni möödunud aastani vastu. Südames ei olnud selle poolt ka mullu, kuid siis polnud enam valikut, tuli ühineda.
„Kuigi olen pool oma elust elanud endises Anija vallas, on Aegviidu väga armas koht, kus kõik käe-jala juures. Peamine on, et väikesed vallad oskavad oma rahaga targalt käituda. Me kaalusime põhjalikult isegi 0,2 töökoha loomist ning eelarvet menetledes arutasime täpselt läbi, kui suurt külmkappi osta. Suures vallas raha nii hoolikalt ei loeta,“ märgib ta.
Ehkki Aegviidu volikogu pikaaegne liige ei soovinud enam kandideerida, andis siiski nõusoleku ega kahetse: „Kohalik elu ei jäta mind külmaks, tahan olla kursis ja kaasa aidata. Mul on hea meel, et Anija volikogu on mõistlik ning et selles on nii Kehra, Alavere kui Aegviidu elanikke. Usun, et kolm-neli Aegviidu inimest volikogus on piisav.“
Aegviidus on võimalusi kõigile
Ranno Soots ei usu, et Aegviidu rahvas oleks kahe valla ühinemise üle pettunud.
„Võimla valmib, teid remonditakse. Mida on inimesel kõige rohkem vaja? Et lumi oleks lükatud ja tänav valgustatud. Kõige suurem mure on, kui kodutohter ära läheb,“ mõtiskleb ta.
Kuigi kohalik võim on nüüd varasemast kaugemal, ei ole paljud Aegviidu inimesed tema hinnangul veel aru saanud, et elatakse uues vallas. Enne Anija Lülitit tegi ta Aegviidu elanike Facebooki lehel reklaami, et see on nüüd ka nende ettevõtmine, hakake mõtteid mõlgutama: „Enne seda inimesed ei tajunud, et Anija Lüliti on nüüd ka Aegviidu jaoks võimalus, et meie saame sellest osa.“
Ranno Soots jutustab, kui Aegviidu vallavanem oli Mati Sinivee, tehti otsus, et kord nädalas kindlal päeval käib vallavanem mööda alevit ringi. Rahvas teadis, millal ja mis kellaajal vallavanem jalutab ning kes tahtis, kõndis temaga kaasa ja sai samal ajal juttu puhuda, muredest kõneleda.
Paljude Aegviidu inimeste jaoks pole kohalik elu Ranno Sootsi hinnangul siiski üldse oluline – käivad peamiselt Tallinnas tööl, Aegviidu on nende jaoks vaid magala. Ranno Soots rõõmustab, et oma poeg ja tütar, kes vahepeal õppisid-elasid mujal, on nüüd mõlemad kodukandis tagasi: „Kui keegi ütleb, et tal on Aegviidus igav, siis on see täiesti oma viga. Siin on väga palju võimalusi tegutsemiseks. Meil on suusarajad, ujumis- ja rattasõidukohad, krossirada, talvel teeme ka liuvälja.“
Pärit Anijalt
Umbes veerand sajandit Aegviidus elanud Ranno Soots on pärit Anijalt. Esimeses klassis käis Anija algkoolis, siis kool suleti ning keskkooli lõpuni jätkus koolitee Kehras. Veidi aega töötas kohalikus majandis autojuhi ja kombainerina, siis läks sõjaväkke. Pärast naasmist oli aasta veel sovhoosis tööl, kuni kutsuti Aegviidu metsamajandisse autoremonditöökoda juhtima. Ühe õppeaasta käis ta töökoja juhtimise kõrval ka Aegviidu koolis tunde andmas, oli kehalise kasvatuse õpetaja.
Oma esimese ettevõtte tegi Ranno Soots 1992. aastal. Alustas kaubandusega – võttis rendile Aegviidu suure poe, kus praegu on A ja O, ning tegi ka teisele poole raudteed kioski, mille ehitas hiljem suuremaks.
Kui endises töökojas vahepeal tegutsenud puidufirma läks pankrotti, ostis Ranno Soots hooned ning alates 1995. aastast tegutseb seal temale kuuluv OÜ Kaes. Mitu aastat valmistati koos äriparteriga palkmaju, neid käidi Soomes, Taanis, Saksamaal ja mujal Euroopas ka ise kokku panemas. Parimail päevil oli ettevõtte viies brigaadis kokku üle 50 töötaja. Kui konkurents läks väga suureks ja tekkisid uued ideed, müüdi palkmajade tootmiseks vajalikud masinad maha ning Ranno Soots läks vastu uutele väljakutsetele.
„2001. aastal ostsin esimese CNC pingi, see on arvuti teel juhitav puidupink. Eestis oli neid sel ajal väga vähe. Tasapisi oleme juurde ostnud ja kuu aja pärast on neid seitse – arvan, et oleme sellega Eestis üks suuremaid CNC pingipargi omanikke,“ lausub ta.
OÜ Kaes töötleb vineeri ning teeb allhanketöid, põhiline koostööpartner on üks Soome kontsern. Palju Aegviidus tehtut läheb Saksamaa, Norra või Rootsi mööblitööstusele – näiteks tellivad suured mööblitootjad neilt toolide-laudade vineerosi. Kaesi toodangut läheb ka ehitusse ning autotööstusele –Mistra-Autexi alltööna valmivad seal Volkswageni ja Mercedeste pagasipõhjade vineerosad: „Teeme spetsiifilisi ja keerulisi asju ja töötleme väga suuri vineerikoguseid. Nädalas viiakse meilt välja umbes kaks rekatäit toodangut.“
Kaesi toodangut on ka Eestis – koolide või kontorite vineertoolid, samuti valmistatakse seal presidendimatka suuski.
Ranno Sootsi ettevõte on tööandja 14 inimesele. Peale selle tegutseb aastate jooksul põhjaliku remondi ja juurdeehituse saanud endises töökojas ka tema pojale kuuluv OÜ Viso.
Mitmekülgne spordimees
Kogu elu on Ranno Soots tegelenud spordiga. Põhiala on olnud korvpall, ta mängib ka praegu Eesti üle 50aastaste meistrivõistlustel, kuid tegeleb veel mitme alaga.
„Eesti meistrivõistlustel olen osalenud seitsmel spordialal: käsipall, korvpall, jalgpall, võrkpall, saalihoki, jäähoki, motokross,“ loetleb ta.
Korvpalli käib kord nädalas mängimas Tallinnas, kaks korda nädalas on Aegviidu teiste spordisõpradega sõidetud Jänedale võrkpalli mängima.
38aastasena hakkas Ranno Soots tegelema motokrossiga. Innustust sai sellest, et oli pikka aega Raasiku valla krossisõitja Are Kauriti toetaja ja käis fännina võistlustel kaasas: „Meil on Aegviidus motoklubi, pärast masu jäi meid vähemaks, kuid enne oli 14. Meil on kaks omatehtud rada, liivane Mustjõe karjääris, kõva rada Nikerjärve ääres. Teeme trenni ja käime ka võistlustel kogu Eestis. Teeme pojaga koos trenni ja käime võistlustel.“