KALLE SAARMAS: „Kehras võiks olla korralik laululava.“

2993
Suuresti tänu KALLE SAARMASELE ei nõustunud Anija vallavolikogu sellega, et pikendataks Vetla karjäärist liiva väljaveo luba. Foto Õhtuleht

Anija vallavolikogu liige KALLE SAARMAS leiab, et volikogus peaks olema nii noori kui elukogenud inimesi.

Kalle Saarmas on Anija vallavolikogus teist koosseisu. Ta kandideeris mõlemal korral valimisliidus, mida juhtisid Tõnis Väli ja Tiit Tammaru. 2009. aastal kogus Kalle Saarmas 52 häält ning pääses volikogusse, nende valimisliit sai volikogusse kuus kohta. Koos IRLi ja valimisliiduga Toimekas Koduvald moodustati koalitsioon, mis oli võimul kuni 2013. aasta valimisteni. Viimastel valimistel andis Kalle Saarmase poolt hääle 25 inimest ning ta jäi volikogust välja esimesena oma valimisliidust Koostöös Edasi, mis sel korral sai 4 kohta ning on opositsioonis. Kui Ago Pärnamäe otsustas kevadel volikogust lahkuda, tuli tema asemele asendusliige Kalle Saarmas.
Ta ütleb, et oli tegelikult viis aastat tagasi valimisliidu loomise üks algataja: „Keskerakond oli vallas olnud mitu aastat võimul, kuid elu justkui seisis. Mul sai sellest villand, sõitsin Aegviitu Tõnis Väli juurde ja ütlesin, et peame tegema oma valimisliidu. Tema pisut kahtles, aga ütles, et ka Tiit Tammarul on samad plaanid. Saime kokku üsna suure liidu ja pääsesime valda juhtima.“
Suuremate tegemistena, mis neil aastail sai tehtud, nimetab Kalle Saarmas ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniprojekti ning seda, et palju valla teid sai korda, pandi üles teeviitasid.
Möödunud sügisel kandideerides ei soovinud ta volikokku enam väga pääseda: „Olen vanemaks jäänud, see on rohkem nooremate töö, kuigi eks elukogemust ja pädevust on ka volikokku vaja.“
Karjäärid
Kalle Saarmase viimase aja töövõiduks võib nimetada seda, et volikogu ei andnud ilma täiendavate uuringuteta nõusolekut pikendada Vetla karjäärist liivakaevandamise luba. Ta tõdeb, et mitte keegi ei kontrolli, kui palju erakarjääridest tegelikult kaevandatakse ja välja veetakse.
„See on absurd,“ sõnab ta ning lisab, et sellist kogust liiva, kui soovitakse Vetlast veel kaevandada, seal enam ei ole ning elumaju sinna hiljem ehitada ei saa.
Selle kinnituseks viinud ta ise oma kolleegi volikogust karjääri: „Ütlesin talle: kui seletad ära, kuidas on võimalik ehitada siia üheksa maja, siis need krundid siia ka tulevad. Ka tema sai aru, et sinna ei saa elurajooni teha. Karjääris on vesi ja hundinuiad, mis teadupärast heinamaal ei kasva. Kohe karjääri taga on raba, kus kasvavad jõhvikad.“
Kalle Saarmas ei mõista, miks oldi mõne aasta eest vastu riigimaal asuvale Soodla karjäärile, kui sealt tuli vallaeelarvesse päris arvestatav summa ressursimaksu, kuid nüüd tahetakse lahkelt lubada tegutseda erakarjääril, mis ei too vallale midagi sisse, tekitab vaid tolmu ja müra ning jätab alles suure augu. Ta on oma töö tõttu käinud enamikes Eesti karjäärides ning on seepärast nende suhtes üsna skeptiline: „Peaaegu kõikjal lõpetavad need ühtmoodi – alles jääb auk ja kelleltki pole enam midagi nõuda. Sest ärimehel on juba uus ülikond, uus lips ja uus firma. Näiteks Vetla karjääri haldab hoopis köögimööblifirma.“
Teed korda!
Kuigi viimastel aastatel on vallateedele hakatud pöörama rohkem tähelepanu, pole need Kalle Saarmase hinnangul ikka veel korras. Ta toob näite: „Kui sõidad autoga mööda Härmakosu teed, siis sealt, kus hakkab Kuusalu vald, võid edasi sõita üheksakümnega, kuid meie vallas ei saa.“
Probleem on tema sõnul selles, et Anija valla kruusateedele pole aastaid või isegi kümneid killustikku peale veetud, olemasolevat teekatet on ainult lihvitud.
„Samas kasutavad sedasama Härmakosu teed nii RMK kui aknafirma. Minu meelest tuleks kõikjal kaasata ettevõtteid, kes teed kasutavad, vald üksi ei peaks neid remontima. Metsavahel kulgevate vallateede osas tuleks maaomanikega kokku leppida, et nad raiuvad teeääred puhtaks. Praegu on paljudes kohtades puud kaardus üle tee, lehed kukuvad teele, see ei kuiva kevadel-sügisel ära ning ei püsigi korras, tekivad augud,“ jutustab ta.
Kalle Saarmas valutab südant ka koolide pärast. Ta on seda meelt, et neid tuleb hoida – kui kaovad koolid, lähevad ka inimesed. Volikogu liige meenutab, et Alaverest on buss vedanud lapsi Kehra kooli, kuid sellega kaasnevad erinevad riskid: kõigil ei lõpe koolitunnid ühel ajal ning osa lapsi jääb Kehrasse aega parajaks tegema, kõik neist ei pruugi seda kasutada parimal moel.
„Lapsed ei ole halvad, kuid igasugused ahvatlused nakatavad. Seetõttu oleks hea, kui laps saab võimalikult kaua käia koolis kodu lähedal. Muidugi ei tule enam sellist aega nagu siis, kui mina Kehra koolis õppisin, mil koolis oli üle tuhande õpilase, kuid sündivus on hakanud taas suurenema ning sulgeda on lihtne, taastada palju raskem.“
Veel leiab Kalle Saarmas, et Kehras võiks olla korralik laululava, nagu kunagi oli Ülejõel, ning julgustab, et inimesed ei peaks olema kõigele uuele väga vastu: „Enne Kehrasse hooldekodu rajamist oli väga palju vastuseisu, kuid nüüd saab seal 30 meie inimest tööd. Samamoodi oli omal ajal suur võitlus linnufarmi vastu Anijal. Öeldi lausa, et enam ei pea linna minema, nüüd tullakse Anija mehi juba Anijale peksma. Aga praegu on seal ilus ja puhas farm.“
Sünnilt kehrakas
Kalle Saarmas on sündinud 1959. aastal Kehra haiglas ning tema lapsepõlvekodu oli selle vastas üle jõe korterelamus Pargi tänaval. Pärast põhikooli lõpetamist Kehra keskkoolis 1975. aastal läks ta Tallinnasse kutsekeskkooli treialiks õppima.
„Ise tahtsin õppida Väike-Maarjas traktoristiks, kuid kasuisa ütles: „Kõik poisid käivad linnas õppimas, lähed ka sina.“ Treiali­ameti vastu ei olnud mul mingit huvi, lihtsalt naabripoiss käis samas koolis. 15aastasena ei saanud ju vastu hakata,“ meenutab ta.
Kolm aastat hiljem, kohe pärast kooli lõpetamist, võttis Kalle Saarmas naise ning kolis Ardu. Töötas aasta Habaja sovhoosis treialina ning siis õppis töö kõrvalt traktoristiks. 1980. aastal läks kaheks aastaks nõukogude armeesse, pärast sealt tulekut Alavere sovhoosi traktoristiks, sai majandist korteri, selleks ajaks oli perre sündinud esimene poeg.
Alaveres töötas Kalle Saarmas kuni sovhooside lagunemiseni 1992. aastal. Kuna ta oli juba majandis hakanud tööle metsaveomasinal, ostis pärast sovhoosi lõpetamist ka endale metsaveoauto ning vedas FIEna kuni 2000. aastani sellega metsa välja: „Siis läks tervis viletsaks ja läksin palgatööle ehk uuema ja pehmema auto peale, see oli poolhaakekallutaja. Vedasin asfalti, kruusa, killustikku, liiva, mida teedel parasjagu vaja. Ehitasime teid kõikjal üle Eesti.“
2005. aastal loobus Kalle Saarmas autojuhiametist ja läks Soome ehitajaks: „Siis oli seal veel vähe eestlasi. Vanem poeg oli õppinud kokaks, töötas Pärnu Kuursaalis, kuid see amet peret ära ei toitnud, läks Soome, kutsus ka mind.“
Soomes ehitas Kalle Saarmas ühepereelamuid, kuid naasis juba aasta hiljem kodumaale. Kutsus üks firma, kes pakkus küll poole vähem palka, kuid ta otsustas tulla ja hakkas tööle raskeveotreileril, mis vedas koppasid, teerulle ja muud rasket tehnikat. Töötas seal kolm ja pool aastat ehk seni, kuni ettevõte läks pankrotti.
„Samad tegelased lasid hiljem veel ühe firma pankrotti. See on Eesti elu: kui vana ettevõte enam ei meeldi, vahetad lipsu ja ülikonda ning teed uue. Riigikogu aktsepteerib seda, sest riigikogulastel on endil ju ka mitu firmat. Kuidas nad saavad siis võtta vastu seaduse, et nii ei tohi teha? Soomes on näiteks nii, et kui oled lasknud firma põhja, siis uue jaoks sulle enam luba ei anta. Meil jäävad nad riigile maksude eest miljoneid võlgu, kuid ikka lubatakse teha uusi,“ ei mõisa Kalle Saarmas.
Mõnda aega oli ta tööta ja lühikest aega töötas kopajuhina Kõue mõisas. Siis tegid tema pojad, kes töötavad mõlemad seni Soomes, oma ettevõtte ja ostsid isale Scania raskeveotreileri, millega ta sõidab siiani.
„Mul on välja kujunenud oma klientuur, firmad, kellele olen aastaid seda tööd teinud, usaldavad mind ja tellivad. Vean metsatehnikat, ekskavaatoreid ja asfaldimasinaid kõikjale üle Eesti. Sel nädalal lähen näiteks Kihnu saarele, kuhu hakatakse internetti panema. Ekstra selleks tellitakse suur praam, millega mind sinna viia. Ei tea, kas saar jääb püsti või läheb külili, kui nii suure autoga serva peale sõidan,“ muigab ta.
Metsas ja teatris
Kalle Saarmas elab abikaasaga Rasivere külas, mis varem kandis nime Soo-otsa: „Ostsin siia maja 1987. aastal, sovhoos võimaldas noorele perele. See on vana talumaja, 1936. aastal ehitatud. Üle aasta ehitasin-remontisin, siis sai sisse kolida. Kõrvalhooned ehitasin ise juurde. Talu pole küll suur, 16,8 hektarit, aga midagi ikka,“ räägib ta.
Vabal ajal meeldib Kalle Saarmasele, kes on kahekordne vana­isa ning lähikuudel on sündimas veel üks lapselaps, käia metsas jalutamas: „Võtan koera ja lähen metsa. Või istun kusagil veekogu ääres. See on mingil määral vaimne taastumine. Vahel harva käin kalal, seenel või marjul.“
Aeg-ajalt peab ta vabal ajal saama ka kodust kaugemale ning siis sõidab teatrisse. Viimati vaatas Arukülas Peeter Oja monotükki, lähipäevil läheb Estoniasse.
„Nii palju leiab iga pere raha, et aeg-ajalt kultuuri nautida. Kahjuks on paljud inimesed sellest loobunud, on kibestunud, ei taha enam kusagil käia. Kõige keerulisem on start ehk minemine. Kui juba on ära käidud, ollakse enamasti rahul,“ leiab ta.