Anija vallavolikogu liige JÜRI LILLSOO on omavalitsuse juhtimise juures olnud 25 aastat.
Anija vallavolikogu liige Jüri Lillsoo kandideeris 2013. aasta sügisel Keskerakonna liikmena erakonna nimekirjas. Kogus 222 häält ning sai volikokku isikumandaadiga. Kohalikus elus on ta olnud tegev 25 aastat – alguses Kehra alevi täitevkomitee esimehena, seejärel olnud nii Kehra linnapea kui Anija vallavanem või volikogu liige. Praeguses koosseisus on sotsiaal- ja kogukonnakomisjoni esimees.
„Volikogu eelmine koosseis oli vallavalitsuse kummitempel, kus suruti oma tahtmine häälteenamusega läbi. Praegu kuulatakse kõik osapooled ära,“ kiidab Jüri Lillsoo.
Ta püüab käia kõikvõimalikel kokkusaamistel, et saada teada, mis teeb inimestele muret ja mida nad vajavad. Kehra Põrgupõhja ja Ülejõe tänavad saavad tuleval aastal tema hinnangul juba enam-vähem korda, seejärel tuleks hakata parandama Vana asula teid ja tänavaid. Veel on tal südamel jõe puhastamine linna keskel ning pole rahul, et toonane vallavõim jättis kümmekond aastat tagasi ehitamata monofunktsionaalse kultuuri- ja spordikeskuse, millele oli tema Kehra linnapeana riigieelarvest kaubelnud 15 miljonit krooni.
Ka ei mõista Jüri Lillsoo jutte, et üle 20 aasta tagasi ehitatud Kehra katlamaja on amortiseerunud ja vaja on uut: „Kui katlamaja katus laseb läbi, on võimalik parandada. Katla kõik kattepinnad on vahetatavad ja abiseadmed remonditavad, miks hakata kohe uut ehitama. See tuleb ju kinni maksta soojatarbijatel. Kui arutatakse, kas hakata linnale sooja ostma tehaselt, siis sellele rehale oleme korra juba astunud. Linn ei tohi sõltuda eraettevõtte käekäigust.“
Hinnatud puutöömeister
Jüri Lillsoo kauaaegne hobi on olnud puutöö. Esimesed asjad, mis ta meisterdas, olid puidust laevamudelid. Neid tegi ta kokku umbes sadakond.
„Alati, kui oli vaja kellelegi midagi kinkida, oli mure, mida viia. Nii hakkasingi kingitusi ise tegema,“ räägib ta.
Esialgu nikerdas ühes toas, seejärel köögis. Muigab, et kui ajas kord purgitäie peitsi põrandale, kupatati keldrisse. Seitse aastat tagasi kolis Jüri Lillsoo abikaasaga Kalda tänavale, 19. sajandil rajatud mõisa viinaköögi vundamendile ehitatud eramajja. Seal on puutööks eraldi töötoake ja nüüd tehakse palju asju abikaasa Elvi Lillsooga koos. Selle aasta suur hitt on lambad, mida Jüri Lillsoo teeb nii pisikesi kui suuri, mida võib kasutada istepingina. Teeb puidust looma valmis, värvib või peitsib ning koos „aidatakse“ sellele selga päris lambanahk või Elvi Lillsoo heegeldatud „kasukas“. Need lambad on sel sügisel-talvel nii menukad, et soovijaid on rohkem, kui jõutakse teha. Neid on tuldud küsima kodust, ostetud nii ümbruskonna kui Tallinna vanalinna mitmest käsitööpoest.
Lambaid on praegu tehtud seetõttu, et Hiina horoskoobi järgi on algamas lamba-aasta. Eelmisel ehk maoaastal kasutas Jüri Lillsoo meisterdamisel palju madude-teemat, varem on nikerdanud draakoneid ja sigu.
„Mulle meeldib teha asju, millel on ka mingi otstarve. Algul joonistan eskiisi ja mõtlen, kust saan materjali. Nii et kui keegi äriinimene esitab mulle tellimuse, siis alla kümne sarnase toote ma tegema ei hakka, pole mõtet, sest disainimine ja materjali hankimine võtab väga palju aega,“ jutustab Jüri Lillsoo.
Ta on teinud veel linnusöögimaju, advendisigu ehk notsukujuga küünlaaluseid, puidust põdrasarvi, oma koju ka seinalampe: „Vahel soovitakse mõnd nukuvoodit või lastetooli. Kõik on taaskasutatud materjalidest või puidujääkidest, minu pärast pole pidanud metsas kannatama ükski puu.“
Kui Jüri Lillsoo pani koduaeda üles endatehtud tuuleveski, astus üks möödasõitja sisse ning soovis seda omale. Nüüdseks on tellimise peale tulnud teha päris mitu tuulikut. Sarnastele karudele, nagu ehib Lillsoode koduaia väravat, on lausa järjekord. Abikaasa on kirja pannud, et sel aastal on Jüri Lillsoo teinud kokku 336 eset. Väiksemaid tema tehtud puidust loomakesi võib näha ka Lottemaal.
Elektriinsenerist
täitevkomitee esimeheks
Jüri Lillsoo on pärit Antslast. Tuli pärast põhikooli Tallinnasse kalatööstuslikku merekooli, kus valmistati ette töötajaid suurtele kalatraaleritele. Õppis mehhaanikuks ning pärast seda saadeti neljaks aastaks mereväkke.
„Laev oli 134 meetrit pikk, peamiselt baseerusime Balti merel. Olin valvemehhaanik, vastutasin kõikide seadmete töö eest,“ ütleb ta.
Pärast sõjaväge läks õppima TPIsse ja tööle Energoremonti. Eesti elektri- ja soojusjaamades käis komandeeringutes, aitas masinaid tööle panna ja remontida.
„Kehrasse sattusin esimest korda siis, kui tehases oli vaja üks turbogeneraator tööle panna. Mul polnud aimugi, kus Kehra tehas asub. Öeldi, et Tallinnast istud rongile ja kui tehase pikk korsten paistab, tule maha,“ meenutab ta.
Komandeeringud kestsid enamasti kuni kuu, vahel ka kauem. Pikapeale tüütas selline rändurielu ära, seda enam, et ühel tantsupeol Kehras oli Jüri Lillsoo tutvunud oma tulevase abikaasaga.
Lugupidamisest hea töötaja vastu pääses ta Energoremondist uude töökohta üleviimisega. See oli 1969. aastal ning uus koht oli Kehra tehas. Tehasesse jäi ta 17 aastaks, oli erinevates ametites, lõpuks katlatsehhi juhataja. Kuna peres kasvas kolm poega, läks parema palga pärast Kehra sovhoosi peaenergeetikuks.
Sovhoosis töötas Jüri Lillsoo viis aastat: „Siis teatas direktor Pohlak ühel koosolekul, et esitasime su külanõukogu saadikukandidaadiks.“
1989. aasta detsembrivalimiste järel seati uute saadikute seast üles ka Jüri Lillsoo kandidatuur ning ta valiti Kehra alevi täitevkomitee esimeheks. Sel ajal olid peale esimehe seal tööl veel vaid sekretär ja sõjaväearvestaja.
Kõige keerulisem aeg oli 1992. aasta sügisel, kui riigile kuulunud Kehra tehas jäi ühe katla avarii tõttu seisma. Kuna tehas küttis kogu linna, oli oht, et linnarahvas jääb külma: „Töötas vaid väike katlamaja. Lasteaed oli kinni, koolis istusid lapsed üleriietes, tunnid olid 30minutilised. Kuidagi vingerdasime välja, sest õnnestus saada masuuti ning panime tehase katlamaja tööle. 1. novembril 1993 andis pankrotihaldur meile üle elamufondi koos võlglastega ning 2. novembril tulid taanlased uut katlamaja ehitama, võtsime selleks 18,8 miljonit krooni laenu.“
1993. aastal sai Kehra linna staatuse. Iga alevi ja külanõukogu pidid omavalitsusliku staatuse saamiseks koostama põhimääruse ja arengukava. Jüri Lillsoo räägib, et temal oli juba siis plaan teha need ühised Kehra alevile ja Anija külanõukogule: „Saime saadikutega kahel korral kokku. Enda omi õnnestus mul veenda, kuid Anija omad ei olnud nõus. Kartsid, et siis hakatakse Kehrat arendama ja ääremaad jäävad unarusse.“
Kui Kehra linn ja Anija vald 2002. aastal lõpuks liitusid, jäi Keskerakond volikogus opositsooni ning Jüri Lillsoo läks tööle Kehra tehasesse. 2005-2009 oli ta Anija vallavanem, seejärel vahetus taas võim ning volikogu liige Jüri Lillsoo jäi pensionile.
