

Möödunud laupäevast, 7. novembrist on Raasiku raudteejaama juures veetornil suur puidust silt asula nimega. Selle pani üles veetorni taastamise eestvedaja, Raasiku Kodukandi Seltsi juhatuse liige, valla aukodanik Ants Kivimäe.
„Kohalik mees Meelis Siidirätsep tuli oma korvtõstukiga kohale, tõstis mind sellega üles, puurisin augud ja panin sildi torni fassaadile,“ lausus Ants Kivimäe.
Möödunud sügisel, veidi enne seda, kui 5. novembril möödus 155 aastat Paldiski ja Peterburi vahel Balti raudtee avamisest, sai Raasiku veetorn elektri. Kui Sõnumitooja sellest kirjutas, ütles Ants Kivimäe ajalehele, et soovib järgmisena taastada torni raudteepoolsel küljel algselt asunud puidust nimesildi.
„Idee tekkis, kui märkasin raamatut „Raasiku ja tema ümbrus ajavoolus“ sirvides selle 274. leheküljel üsna tuhmil mustvalgel fotol veetorni seinal nimesilti. Jaamahoonel oli enne lammutamist Raasiku silt, kuid ma ei tulnud enne selle pealegi, et ka veetornil võis olla silt. Kui elektrimehed olid kevadtalvel alevikus hooldustöid tegemas, palusin neil end korvtõstukiga sobivale kõrgusele viia, et saaksin sildi suuruse ära mõõta. Vanast sildist oli näha pleekinud jälg ning mõõdud said täpsemalt paika originaalkirjale sarnase standardkirja suuruse järgi,“ jutustas ta.
Seejärel hakkas Ants Kivimäe otsima 165-170 sentimeetri pikkust ja 32-34 sentimeetri laiust plangujuppi: „Selle leidmine osutus üsna keeruliseks. Küsisin ümbruskonna mitmest puidutöökojast ja saekaatrist, kellelgi polnud sobivat. See ei tohtinud olla liimitud puidust, mis väljas seistes läheks liimist lahti.“
Pika otsimise peale leidis ta Põlvamaalt osaühingu Defel, kes oli valmis tegema kodukandiseltsi soovidele vastava puidust nimetahvli. Paksu plangu sisse lõigati CNC-pingi abil tähed ning need värviti.
„Tulemus sai väga kaunis, ületas kõiki minu ootusi,“ sõnas Ants Kivimäe.

Mitu nädalat sõitis ta koduasulas ringi nimesilt ja selle paigaldamiseks vajalikud tööriistad autos: „Kord oli ilm vihmane ja tuuline, kord ei saanud tõstukit. Lõpuks tuli poja naabrimees Meelis Siidirätsep laupäeval oma korvtõstukiga kohale ja nüüd seisab veetornil uhkelt tsaariajal Tallinnale järgnenud esimese rongipeatuse nimi Raasiku.“
Asula nimega silt läks maksma 80 eurot. Selle eest tasus Raasiku Kodukandi Selts Raasiku raamatu väljaandmiseks saadud annetuste ülejäägist: „Meelis ei soovinud korvtõstuki kohaletoomise eest sentigi, ütles, et see on temapoolne panus.“
Ants Kivimäe sõber Jaan Meetua tegi tehisaru abil selge värvifoto Raasiku raamatus olevast tuhmist ja udusest pildist, mis andis tõuke veetornile asula sildi paigaldamiseks. Originaalfoto autor on Georg Dementjev ning sellel on Raasiku veetorni ees sealses jaamas proovisõidul olnud vedur koos töölistega. Mis sai veetornil olnud originaalsildist, ei ole teada. Samuti ei tea Ants Kivimäe pärast lammutamist jaamahoonel olnud asulasildi saatust.
„Jaamahoonet pole enam ammu, Eesti Raudtee lasi selle 1998. aastal lammutada. Nüüd saavad rongiga liiklejad vähemalt veetornilt lugeda, millisest jaamast mööda sõitsid,“ sõnas ta.
Möödunud aasta detsembris, alates teisest advendipühast kuni kolmekuningapäevani tänavu jaanuaris olid üle 20 meetri kõrguse veetorni katustel asuvad väikesed ventilatsioonitornikesed tuledes. Ants Kivimäe arvas, et tänavu seal jõuluootuse ajal elektrilampe põlema ei panda, sest kuigi kulu pole suur, umbes paarkümmend eurot, tuleks see kinni maksta kodukandiseltsil. Vallaeelarvest pole selts tema sõnul aastaid toetust saanud, ehkki veetorn, mida korrastatakse, kuulub vallale.
„Ka järgmise aasta eelarvest meie seltsi ei toetata, kuigi veetornis oleks kogu aeg vaja midagi teha – vanu aknaid asendada, esimesel korrusel põrand valada, garniise parandada. Need tööd ei nõua väga palju raha, kuid tuleks teha,“ märkis ta.






