Pii­sab vaid nae­ra­tu­sest või heast sõ­nast

EDA-MAI TAM­MIS­TE, Ani­ja val­la las­teae­da­de di­rek­tor

Ini­me­ne ei ela pel­galt toi­dust, õhust ja veest. Täis­väär­tus­li­ku elu ela­mi­seks va­ja­me ka tun­nus­tust ja ar­mas­tust. Me või­me ju pu­ge­da eest­las­li­ku ta­ga­si­hoid­lik­ku­se var­ju, kuid ol­gem au­sad, siis­ki on to­re, kui si­nu te­ge­mi­sed lä­he­vad kel­le­le­gi kor­da. Kui­gi teist mär­ga­ta on ala­ti liht­sam, kui en­nast kõr­valt vaa­da­ta, peak­si­me ka ise leid­ma en­da juu­res as­ju, mi­da mär­ga­ta.

Olen en­da jaoks ot­sus­ta­nud te­ha oma tööd nii­kaua, kui tun­nen, et see on hu­vi­tav ja väl­ja­kut­seid pak­kuv. Tes­tin se­da igal hom­mi­kul – kui är­kan rõõ­mu­ga, et töö­le min­na, siis on kõik häs­ti. Kuid mi­nul­gi on ol­nud ae­gu, kui pi­din en­nast sun­di­ma, sest töö, mi­da va­rem sai teh­tud hea mee­le­ga, ei tun­du­nud enam nii to­re. See­tõt­tu sain aru, et mi­da­gi tu­leb muu­ta.

Usun, et meist igaüks on ko­ge­nud tee­nin­duss­fää­ris mõ­ne pa­hu­ra klien­di­tee­nin­da­ja to­ri­nat a´la „Mis te tü­li­ta­te mind, saa­ge ise hak­ka­ma!“ või kui õpe­ta­ja käib tööl vaid pi­ka puh­ku­se ja hea töö­ta­su pä­rast ning loo­dab igal hom­mi­kul, et tä­na tu­leks las­teae­da või koo­li või­ma­li­kult vä­he lap­si. Ar­van, et see on märk sel­lest, et tu­leb en­dalt au­salt ja il­ma iga­su­gus­te aga­de­ta kü­si­da: „Mi­da ma te­ge­li­kult te­ha soo­vin?“ Ala­ti on ju või­ma­lik te­ha sel­li­ne va­lik, mis pa­kub meel­di­vaid ela­mu­si nii en­da­le kui ka teis­te­le.

Olen mõel­nud nei­le, kes tee­vad päe­vast päe­va sot­siaal­tööd, mis eel­dab iga­päe­va­selt te­ge­le­mist ini­mes­te­ga, kes iseen­da­ga (enam) toi­me ei tu­le. See töö on to­hu­tult tä­nu­väär­ne, psüü­hi­li­selt vä­ga ras­ke ning nõuab pal­ju to­le­rant­si ja em­paa­tia­või­met. Igaüks sel­le­le töö­le kind­las­ti ei so­bi, nii na­gu ei so­bi igaüks klien­di­tee­nin­da­jaks või õpe­ta­jaks. Võid ju ol­la min­git ame­tit õp­pi­nud, aga tea­tud tööd nõua­vad ka kind­laid isik­su­seo­ma­du­si.

Lii­gun iga päev maan­tee­del ja olen liik­lu­ses näi­nud reka­juh­te, kes mär­ka­vad, kui väi­ke­se au­to juht ei näe suu­re au­to ta­gant, kas on ohu­tu möö­da sõi­ta. Nad an­na­vad mär­ku, kui tee on va­ba. Olen näi­nud au­to­juh­te, kes an­na­vad teed, kui­gi ee­sõi­gus on neil. Sa­mas olen ko­ge­nud ka vas­tu­pi­dist rea­gee­rin­gut, kus suu­re au­to juht tu­ge­va­ma õi­gust ka­su­ta­des ri­kub liik­lus­ees­kir­ju. See on karm reaal­sus, eri­ti, kui kuu­len, kui pal­ju meil toi­mub liik­lu­sõn­ne­tu­si.

Ees on jõu­luaeg, mil mõel­dak­se roh­kem teis­te­le ini­mes­te­le ja soo­vi­tak­se te­ha roh­kem head kui ehk muul ajal aas­tas. Ka las­teaiad kor­ral­da­vad jõu­lu­de eel hea­te­ge­vus­lik­ke üri­tu­si ning koh­vi­kuid. To­re, et lei­dub pe­re­sid, kes soo­vi­vad sin­na pa­nus­ta­da, too­vad müü­giks küp­se­ti­si ja kä­si­tööd. Sa­mu­ti on vah­va, et on ini­me­si, kes ei ole las­teaia­ga kui­da­gi seo­tud, kuid soo­vi­vad an­da oma osa las­teaia koh­vi­ku tu­lus­se. See pa­kub rõõ­mu nii and­ja­le kui ka saa­ja­le. Suur tä­nu tei­le!

Mär­ka­mi­sel ja hea­te­ge­mi­sel on ka tei­ne külg. Kas ole­me ala­ti val­mis mei­le teh­tud hea­te­gu vas­tu võt­ma ja os­ka­me se­da hin­na­ta? On ini­me­si, kes ei soo­vi, et neid ai­da­tak­se. Se­da ei saa tei­sed muu­ta, see on ini­me­se en­da isik­lik si­se­mi­ne tun­ne. Siis­ki on to­re, kui kee­gi mär­kab ja ta­hab ai­da­ta, ol­gu siis te­gu vaid paa­rieu­ro­se an­ne­tu­se või mõ­ne suu­re­ma teo­ga. Va­hel po­le­gi roh­kem va­ja kui paar head sõ­na või liht­salt jul­gus­ta­vat nae­ra­tust – see on vä­him, mi­da igaüks meist saab te­ha.

Kau­nist ja hea­te­gu­sid täis jõu­luae­ga! Ol­ge ava­tud, mär­ga­ke ning ja­ga­ge head, et meil kõi­gil olek­sid ra­hu­li­kud ja kau­nid jõu­lud.