Käest lastud edu

908

EIKI NESTOR, Riigikogu liige, sotsiaaldemokraat
Eks raskel ajal on keeruline toime tulla nii riigialamal kui riigil. Tore, kui on tööd. Kahjuks küll pisema palgaga. Töötuks jäämise korral peab pingutama uue töökoha saamise nimel ja hea, kui seejuures abiks töötuskindlustus. Kui aga uut töökohta leida ei õnnestu jääb üle kõigile makstav toimetulekutoetus. Eesti Vabariiki saab tänasel hetkel võrrelda töötuskindlustuse abil toime tuleva riigiga, sest käiku on lastud varem kogutud varad. Seejuures on töötuks jäänul kaks valikut. Kas õppida uut ametit või loota vanadele oskustele ja teadmistele.

Inimlikum ja mugavam on muidugi vana ameti peale loota. Seejuures risk selle tulemusel mingi aja pärast toimetulekutoetusele jääda on kahjuks suurem. Võimul olev valitsus käitub just viimasel moel ja tõenäosus, et Eesti Vabariik jääb mõne aja pärast Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) poolt makstavale toimetulekutoetusele üha kasvab. Sest plaani õieti pole ja tõsisteks otsusteks peaks võimuliitlastel olema rohkem tegelikku riigimehelikust.

Valitsusliit koosneb hetkel kahest erakonnast, kes püsivad võimul Strandbergi ja tema sõprade toel. Reformierakondlikud müüdid on langus­aastate jooksul lihtsalt kokku vajunud. „Nui neljaks” tasakaalu viidavast eelarvest ei räägi enam keegi. Usk edusse maksude pideva langetamise abil ei leia kinnitust praktikas ja valik ei seisne enam selles, kuidas ja milliseid makse langetada, vaid milliseid makse tõsta. Siinkohal tegi valitsus kevadel vale valiku ja suurendas keskmise ja madalama sissetulekuga inimeste maksukoormust.

Kas ei peaks Reformierakond mõtlema sellise peaministri peale, kes ei räägiks nii palju, igal teemal ja korduvalt üht seda sama, ning vastutuse veeretamise asemel oleks valmis juhtima ka valitsust? Tuleks kasuks nii riigile kui Reformi­erakonnale endale. Kahjuks jätkab vanas vaimus ehk siis uut ametit õppimata ka IRL.

Hinnangu olukorrale meie rahanduses andis tegelikult meie partner Eesti Telekomis oma sooviga osta aktsiaid. Aktsiate müük ei aitaks valitsusel parandada eelarve tasakaalu  mitte üks raas, sest seni aktsia kujul olnud vara muutub lihtsalt rahaks. Küll aga aitaks see samm valitsusel täita neid kohustusi, mis tal raha kujul katta on vaja, sest palka ja pensioneid on vaja välja maksta mitte aktsiates vaid kroonides. Selle ettepanekuga tunnistasid meie partnerid, et Eesti valitsuse jaoks ei ole niivõrd enam küsimus selles, kui suur on eelarve puudujääk, vaid selles, kas riik suudab oma  kohustusi riigikassast välja maksta. Ehk siis oht minna üle toimetulekutoetusele IMF–i juhtimisel on palju suurem, kui varem.

Valitsuselt oleks kindlasti raske loota, et julgetaks tunnistada oma võimetust viia Eesti paari aasta jooksul eurole. Küll aga peab 2010. aasta eel­arvest olema võimalik välja lugeda seda, kuidas saadakse hakkama ilma rahvusvahelise abita. Kui me suutsime sisuliselt aasta jooksul unustada eel­­arve tasakaalu nõude, ehk siis suudame sama sujuvalt lugeda ka Maastrichti kriteeriumid kaugemaks eesmärgiks, millest loobuda pole vähimatki põhjust. Selle teadmise juures peavad olema aga hädavajalikud riiklikud kavad sotsiaalsete pingete leevendamiseks, töökohtade loomiseks, siseturu ja ekspordi elavdamiseks. Eurole aga võimul olev valitsus Eestit ei vii. Selleks puudub tal  poliitiline võimekus, tahe ja juhtimine. Kahjuks on ka Eesti eelised lõunanaabrite ees valitsuse poolt käest lastud ja tänaseks paljuski olematud.