
Kuulsusrikaste katuserahade ehk peenema nimega regionaalsete investeeringute teemast on saanud igal aastavahetusel kõva konkurent jõuluvanale ja riigieelarve sisulistele debattidele laiemalt. Nii ka sel aastavahetusel. Eelmisel aastal jäi Vabaerakond oma kriitilise seisukoha tõttu jagatavates rahadest praktiliselt ilma, sel aastal otsustasime omal nahal ära proovida, mis tunne on katust pakkuda. Pean etteruttavalt tunnistama, et ebameeldiv tunne.
Komme, et väike osa riigieelarvest antakse saadikutele, et saaksid kodupiirkonna arengule rahaliselt kaasa aidata, on tulnud USAst. Seal tehti seda hirmust, et muidu ei õnnestu föderaaleelarvet vastu võtta, iga kongresmen tahaks mingi osa sellest oma osariiki suunata.
Eestis on esialgselt isegi heade kavatsustega plaan saanud tänaseks külge üsna kahtlase väärtusega maine. Põhjuseid on mitu, peamine ehk konkreetse piirkonna valijate otsene äraostmine. Suuremad erakonnad teevad lisaks poliittrikke. Näiteks kasvatatakse sellega esmakordselt riigikokku pääsenute lojaalsust oma parteile. Kui saadik on partei peajoont ilusasti jälginud, ta isiklik osa katuserahadest aasta-aastalt suureneb.
Teiseks vaadatakse üle kohalikud omavalitsused. Eelisjärjekorras saavad raha valdade parteirakukesed, kes on ustavad partei keskkontorile hoolimata sellest, kas nad on võimul või opositsioonis. Ja siis jalutavad veel saadikud nagu jõuluvanad külast külasse, pakuvad häälte eest katuseid parandada. Ka koalitsioon saab karistada või premeerida opositsiooni. Summad ei jagune opositsiooni ja koalitsioonisaadikute vahel võrdselt.
Kahjuks on sellest kombest rikutud ka inimesed omavalitsustes. Käib omamoodi võistlus kohalike parteiaktivistide seas, kes rohkem katuseraha tõi. Kui mõni vald jäi ilma, laiutatakse käsi, et mis nüüd lahti. Maakondlikud lehed koostavad edetabeleid ja proovivad saadiku nime seostada rahaga. Kui ei õnnestu, leidub mõni vallavanem või parteiaktivist, kes uhkelt vastu rinda taob väitega, et tema raha välja ajas. Saadikule laekub aga massiliselt taotluskirju.
Mis võiks selle ebameeldiva poliitjõuluvana mängimise lõpetada? Olen Vabaerakonna fraktsioonis pakkunud lahenduseks ühe protsendi seaduse. Sel teemal olen pidanud ka kompavaid läbirääkimisi EMSLi esindajaga. Lühidalt öeldes: iga tulumaksu maksev kodanik saaks suunata kuni ühe protsendi oma makstud tulumaksust talle sobivatele vabaühendustele või mõnel muul viisil oma kogukonna heaks. Seda teeks ta kord aastas maksude deklareerimise ajal. Selline meetod on kasutusel ELi mitmes riigis. Nende rahade hulka võiks kuuluda ka katuserahad. Paradoksaalselt on selle meetodi suurimad kriitikud vabaühenduste esindusorganisatsioonid – MTÜd, mis saavad oma peamise sissetuleku just riigieelarvest. Nende peamised argumendid on, et poliitikud võivad võtta ära muu vabaühendustele mõeldud raha, ka nende tegevustoetuse, meetod võib vähendada annetamise üldist taset ühiskonnas, teenima hakkavad reklaamifirmad, inimesed hakkavad pigem toetama emotsionaalseid ühendusi (kassikaitsjad jne) ja tõsised kodanikuühendused jäävad vaeslapse rolli. Neid argumente on veel. Samuti on väga palju seda ideed kaitsvaid argumente. Tõenäoline, et sellest ettepanekust veel sel aastal seadust ei saa. Seetõttu oleme Vabaerakonnaga leppinud kokku üleminekuaja reeglid, et seda raha mitte lihtsalt teistele erakondadele kinkida, aga kasutada nii, et ei näiks ega oleks varjatud häälteostmine. Loodan, et poliitjõuluvana tuleb selle aasta lõpus teistmoodi.