Raasiku vallavanem
Nii võiks alustada seda juba viledaks kulunud püksitagumikuga võrreldavat teemat. On ammu selge, et haldusreformist on asi, mis praegu riigikogu menetluses, valgusaastate kaugusel. Riigikogus teemat arutavate ja otsust tegevate seltskondade vahel on arusaamad sellest reformist päris erinevad. Ükski neist ei eita haldusreformi vajalikkust, kuid puudub üksmeel mõiste „haldusreform“ defineerimises. Mõni mõtleb ainult rahvaarvule, teised inimeste heaolule, kolmandad ääremaastumise takistamisele.
On oluline seegi, et üksmeel sisulistes küsimustes ei puudu ainult skaalal opositsioon-koalitsioon, vaid on selgelt ka võimuliidu sees. SDE seltskond räägib selgel häälel, et ainult piiride venitamine ümber teatud registreeritud elanike arvuga territooriumite ei ole haldusreform juhul, kui jäävad lahendamata olulised küsimused, millest peamised on tulevikuomavalitsuse ülesanded ja rahastamise põhimõtted. Partneritele paistab peamine olema just territooriumite liitmine. Kui neile püüda selgitada, et nii ei saa strateegilisi otsuseid teha, siis üha enam kuuleme retoorikat, et „ärme võta liiga suurt ampsu“ või „teeme ikka samm korraga“. Neil võibki olla õigus, et kõike korraga ei saa, aga kindlasti eksivad need väitjad selles, et praegune tegevusjärjekord on õige. Läbisurutav reform on kui magustoit, mida reeglina asutakse sööma pärast eel-ja põhirooga. Esmalt tuleb panna paika ülesanded ja nende täitmiseks vajalikud vahendid ja alles siis leida valdade optimaalsed suurused nii territoriaalselt kui rahvaarvult.
Vaatamata erimeelsustele võimuerakondade vahel ja ka sees tundub, et seekord siiski seadus jõustub. Mida seaduse ärakoputamine toob omavalitsustele? Mõnele ei too midagi, mõne paneb kiiremini läbi rääkima naabritega, mõne paneb inimesi juurde otsima, mõne paneb lihtsalt ootama. Raasiku valla vaatenurgast oleme oma 4739 registreeritud kodanikuga alla 5000 piiri. Vähemalt matemaatiliselt on see nii ega loe, et omavalitsusüksuse juhtimise osas pole vahet kas on 260 inimest rohkem või vähem. Kriteerium on kriteerium ja kui see saab seaduse jõu, peab seda täitma.
On selge, et meie piirinaabrid ei soovi Raasikuga ühinemise läbirääkimisi pidada. Neil pole seda ka vaja, sest kõik nad vastavad kriteeriumitele. Oma rahvaarvu suurendamiseks oleme teinud ettepaneku Anija ja Jõelähtme vallale, et Raasiku aleviku ümber taastada 1939. aasta vallapiirid. Head naabrid ei soostunud ettepanekuga. Praegu toimub aktiivne töö puuduoleva hulga inimeste niiöelda sisemiste ressursside arvelt leidmine. Palju enamaks meil võimalusi ei ole. Paraku seadusest näpuga järge ajaval bürokraadil pole vahet, kas tegu on vallaga, kus on positiivne iive ning kerge rahvastikuarvu kasv või pidevalt kahaneva elanikkonnaga vallaga.
Vabariikliku komisjoni esimees on pöördunud juba enne seaduse jõustumist Raasiku valla poole ja piltlikult sõrme vibutades manitsenud alustama läbirääkimisi mõne naabriga. Selgitasime, et tema informatsioon meie püüdlustest pole kohane. Avaldasime ka arvamust, et kui komisjon oma töös peab tegema ettepanekuid vabariigi valitsusele, siis ilmselt kõige loogilisem, vähem vaidlusi ja segadust tekitav olekski piiride korrigeerimine Anija ja Jõelähtme valdadega.
Haldusreform on kaotanud mõtte, sellest on saanud lehmakauplemine, mis allutatud eesmärgile „teha ära“, et oleks võimalik oma poliitilisse referentsi kirjutada, et meie saime haldusreformi tehtud. Oma olemuselt on see sarnane Eurovisiooniga, kus laul ei ole üldse oluline. Olulised on kümned muud detailid – lähiminevik näitas, et isegi väga hea laulu väga hea esitamine ei aita, kui esitaja on „vale“.
