ANNA MARIA JAMS
Hirvli külast
Head õpilased, lapsevanemad ja õpetajad – millal viimati nädalavahetusel kellegi külla kutsusite, perega meeltlahutava sõidu ette võtsite, korralikult puhkasite? Mina sain natuke rohkem puhata, kui otsustasin uurimistööd mitte teha ja esmaspäeval mitte kooli minna. See tähendas, et esmaspäevased kaks matemaatikatundi jäid arusaamatuks, geograafia uued teemad, mida õpetaja ei ole nõus pärast tunde seletama, tuli kodus ise selgeks teha.
2013. aasta sügisel astusin Tallinna 32. keskkooli 10. klassi. Siis sain aru, kui palju armastan magada. Et linnas koolis käia, pidin kolima maalt vanavanemate juurde Maardusse. See tähendab 1 tunni ja 15 minutilist bussisõitu hommikul kooli ja õhtul tagasi. Tunnid algavad kell 8, pean ärkama 5.40, et jõuda 6.15 bussile. Koju jõuan enne poolt viit. Gümnaasiumi õpilastele oli seaduse järgi lubatud anda koduseid töid nii, et jõuaks ära teha 3 tunniga. Nüüd pole piirangut. Päevas kulub õppimisele tublil gümnaasiumiõpilasel 10 tundi – see on rohkem, kui üks tavaline tööpäev. Nooruki tervisele on vajalik keskmiselt 9 tundi und. Kui palju jääb vaba aega, et tegeleda endale meeldivate tegevustega? Mida peab tegema see aktiivne õpilane, kel on ka huviringid?
Olen aktiivne ja imekombel on mul head hinded. Käin kaks korda nädalas Georg Otsa Muusikakoolis, kokku 3 tundi. Kord nädalas on kunstikool, samuti 3 tundi. Huvitegevus läheb koduste tööde arvelt. Jätan tihti ülesanded tegemata, sest ei jaksa.
Miks üldse rabelen? Miks ei läinud Kuusalu keskkooli? Oleks ära jäänud kolimised ja pikad bussisõidud, saanud kodule lähemal koolis käia ja vanade klassikaaslastega Kolga keskkoolist ka gümnaasiumi lõpetada. Tean, mida ma tahan tulevikus teha ja kes olla. Pärast gümnaasiumi tahan õppida filmiprodutsendiks. Tallinna 32. keskkoolis on multimeedia suund, kus saan kõige sellega algust teha. Kui ma ei käiks praegu üheski huvikoolis, siis jääks õppimisele rohkem aega. Saaksingi päriselt õppida, teha selle endale huvitavaks. Ei peaks ruttu enne kontrolltööd pähe tuupima, millest tulevikus midagi meeles ei ole.
Ma ei ole ainus, kes viriseb, et liiga palju antakse koduseid töid, tunnid on intensiivsed ja vaba aega ei jää peaaegu üldse. Neid, kes mõtlevad samamoodi, on kõikjal üle Eesti. Olen õnnelik, et sain põhikoolis käia rahuliku tempoga Kolga koolis, linnas nõutakse juba algklassides õpilastelt liiga palju.
Minu paralleelklassis õpib tüdruk, kes käib Keilast Tallinnas koolis. Ta jääb tihti ööseks sõprade juurde, sest ei jaksa koju sõita või on viimane rong läinud, kui kunstikoolis tunnid lõpevad. Paljud mu klassikaaslased tulevad kooli ka 38kraadise palavikuga, sest muidu jääks palju õppimata, hiljem oleks raskem aru saada.
Mulle tundub, et tähtsamad ninad haridusalal on püüdnud täita noorte vaba aega õppimisega, et nad lollustega tegelema ei hakkaks. Kindlate tulevikuplaanide ja sügelevate näppudega õpilaste peale ei ole mõeldud. Öeldakse, ole õnnelik, et sul nii palju võimalusi on. Aga sellest pole kasu, kui ei ole aega. Õppemahtu/kursuseid on kindlasti võimalik vähendada, koduseid töid võiks olla minimaalselt või üldse mitte (vähemalt mitte gümnaasiumi uurimistöö kõrvalt). Kõik õpilased oleksid õnnelikud, kui neil oleks suurem valikuvõimalus, mida õppida. Öeldakse, noor ei tea veel, mida tulevikus teha tahab, targem on kõigi valdkondadega tutvuda. Kui mingi aine tohutult vastumeelne on, siis kahtlen, et see kunagi väga meeldima hakkab.
