Õpime vanadest vigadest

819


SVEN MIKSER, sotsiaaldemokraat

Kuulsin neil päevil kaht prouat poe ees arutamas, mida kõike tuleks veel enne euro tulekut valmis osta, sest hinnad pidavat niikuinii tõusma. Sekkusin vestlusse ja püüdsin nende ärevust hajutada. Mulle meenus mu keskkooli lõpupidu 1992. aasta 19. juuni õhtul ühes Paide-lähedases saunas. Järgmise päeva hilise ärkamise järel vantsisin nagu kõik teisedki ei-mäleta-kuhu, et vahetada 1500 rubla 150 krooni vastu. Toona osteti rahareformi eelõhtul tõesti jumal teab mida ja ikkagi leidis mõnigi õnnetu inimene hiljem vanaisa padja seest mitu pakki Lenini pildiga kasutuskõlbmatuid sajalisi. Ütlesin prouadele, et ärgu muretsegu: seekord kehtib kogu nende raha eurodena edasi ega lõpe ka poest kaup otsa.

Teist korda kandus mu mõte samasse suvesse siis, kui lugesin tööandjate manifesti, mis soovitas kogu Eestile tasulist kõrgharidust. Meenus mu esimene tudengisügis Tartus. Iseseisvuse taastamise järgne aasta oli tänasega võrreldes mõistagi teine aeg. Õppelaenu veel ei olnud, aga olid inflatsioon ja üürivõlad, kaduv tööstus ja hilinevad palgad, ebaselgus ja naiivsed lootused parema elu peatse saabumise suhtes. Veel oli ka veidi ühtekuuluvustunnet.

Vanem vend käis kolmandal kursusel. Ema, pere ainus palgasaaja, töötas treenerina spordikoolis. Aga küsimust, kas minu õpingud on perele ikka taskukohased, ei kerkinud hetkekski.

Siis saabus aeg, mil parempoolsusele ei olnud alternatiivi, mil riik aitas vaid neid, kes ise endaga hakkama said. Uued parempoolsed, kellest mõnigi oli endine kommunist, jutustasid põlevi silmi tasulisest haridusest, tasulisest tervishoiust, legaalsetest „kergetest“ mõnuainetest. Aja jooksul saime sellest umbparempoolsest primitivismist üle.

Eesti on kahekümne iseseisvusaasta jooksul saavutanud uskumatult palju, aga teinud ka vigu, mida ei tasuks teist korda läbi teha. Majanduskriis, mis paiskas meid arengus mitu head aastat tagasi, peaks andma võimaluse oma toonastest vigadest õppida, mitte kutsuma neid kordama. Tööandjate manifest tekitab seetõttu kõhedust ja paneb küsima, kas ei vaja me äkki ka töötajate manifesti?

Jah, edukas on riik, mille majandus areneb. Aga riik peab soodustama sellist majanduskasvu, mis lubab areneda ka ühiskonnal, mis soodustab äri kõrval ka loovust, mis aitab järele nõrgemaid.

Ettevõtluse teeb atraktiivseks kasum. Aga see, et riik võimaldab ettevõtjale maksimaalset kasumit, ei taga veel riigi ja ühiskonna sidusat arengut.
Minevikus sai teenida kerget ja riskivaba hiigeltulu maad kokku ostes ja välja rentides. Tänapäeval kinnisvaraga hangeldades või mõnele omavalitsusele monopoolset teenust osutades. Ükski neist viisidest ei soodusta ühiskonna arengut ega toeta innovatiivsust.

Olime mõne aasta eest olukorras, kus iga teadus- ja arendustegevusse investeeritud krooni kohta investeeriti kümme krooni kipsmajade ehitusse, mis seejärel odava rootsi laenuraha eest noortele peredele müüdi. Taoline seis lausa ootas riigi suunavat kätt, mis andnuks ettevõtlusvabadusele õige suuna.

Eesti majanduspoliitika probleem ei ole olnud mitte see, et ta töötajat poputab ja ettevõtjat ahistab. Häda on pigem selles, et riik ei ole tahtnud maksupoliitika kaudu majandust suunata ja häid ideid ning inimesi maksimaalselt ühiskonna arengusse kaasata.