Minu koh­tu­mi­sed GA­GA­RI­NI ja TI­TO­VI­GA

91
KARLI LAMBOT.

KAR­LI LAM­BOT

Sü­gi­sel 1961. aas­tal võe­ti mind pä­rast Töö­jõu­re­ser­vi­de üle­lii­du­li­se jalg­rat­ta­sõi­du meist­ri­võist­lus­te lõp­pu Pja­to­gors­kis, kus sain kolm au­hin­na­list koh­ta, koon­dis­se NSV­Lii­du juu­nio­ri­de meist­ri­võist­lus­teks Se­vas­too­po­lis. Ka seal sain ka­he esi­me­se päe­va­ga hõ­be­da ja kul­la, ehk­ki olin rat­ta­sõi­tu har­ju­ta­nud vae­valt kolm aas­tat.

Kol­mas päev oli puh­ke­päev, ja­lu­ta­sin Se­vas­too­po­lis lin­na peal. Pea­tä­na­va äär­de oli ko­gu­ne­nud pal­ju rah­vast ja pio­nee­rid olid üles ri­vis­ta­tud. Ühe müü­gi­laua juur­de kõn­ni­teel tek­kis jär­je­kord ja jäin se­da män­gu jäl­gi­ma. Na­gu tol­lal ta­vat­se­ti öel­da, oli müü­gi­le pai­sa­tud de­fit­sii­ti ehk võid. Kel oli oma pa­ber või aja­leht käe­pä­rast, see võid sai, tei­sed lan­ge­sid müü­ja ro­pu sõi­mu osa­li­seks.

Siis saa­bus mii­lit­sa au­to ja selle taga lah­ti­ses Tšai­kas sei­sis püs­ti maail­ma esi­me­ne kos­mo­naut Ju­ri Ga­ga­rin, kes rah­va­le hoo­le­ga leh­vi­ta­s. See pa­ni mõt­le­ma – pa­be­ri­puu­dus ja sa­mas teh­ni­ka suur­saa­vu­tus.

Maailm tun­nus­tab tä­na­se päe­va­ni Ga­ga­ri­ni len­du ini­me­se esi­me­seks kos­mo­se­len­nuks, mis toimus 12. aprillil 1961. Ehkki sel ajal le­vis kõ­la­kas, et esi­me­se­na len­das len­nu­ki­konst­ruk­to­ri Il­ju­ši­ni poeg, kes maan­dus Hii­nas ja pan­di seal van­gi. Nõu­ko­gu­de ta­va jär­gi ava­li­kus­ta­ti len­nu toi­mu­mi­ne ju al­les pä­rast maan­du­mist.

Kui vii­bi­sin 13 aas­tat hil­jem Sa­raa­to­vis, rää­gi­ti seal kor­du­valt, et maan­du­mi­se jä­rel kol­hoo­si põl­lu­le pää­ses Ga­ga­rin vae­vu elu­ga, sest üks agar kol­hoos­nik ha­ka­nud te­mast raud­kan­gi lä­bi löö­ma, pi­da­des te­da Amee­ri­ka spioo­niks, kuid bri­ga­dir saa­nud löö­gi kõr­va­le suu­na­ta.

Kuid too­kord, 1961. aas­tal, kaks päe­va pä­rast Se­vas­too­po­lit, oo­ta­sin Mosk­vas pea­post­kon­to­ris­se ra­ha­kaar­ti nii­ni­me­ta­tud kaot­si­läi­nud töö­ta­su­ga, sest olin saa­bu­nud Mosk­vas­se paar rub­la tas­kus ja oli va­ja ko­ju sõi­ta. Kaks kor­da päe­vas käi­sin pea­post­kon­to­ris, sõit­sin sin­na met­roo­ga, öö­sel tuk­ku­sin vak­sa­lis. Kok­ku se­da­si kolm ööd. Me­nüüs­se sain lu­ba­da ai­nult 55ko­pi­ka­li­si kap­sa- või moo­si­pi­ru­kaid. Mi­nu mars­ruu­dil olid ai­nult kaks ta­su­ta koh­ta – Le­ni­ni muu­seum ja mau­so­leum. Esi­me­sel Mosk­va päe­val kü­las­ta­sin mõ­le­mat. Alus­ta­sin muu­seu­mi vaa­ta­mist alu­mi­selt kor­ru­selt, kui ülal tre­pil tu­lid vas­tu kos­mo­nau­did Ju­ri Ga­ga­rin ja Ger­man Ti­tov. Tõst­sin ter­vi­tu­seks käe ja pa­lu­sin neil pea­tu­da, et pil­dis­ta­da. Ti­tov tõs­tis vii­sa­kalt käe, Ga­ga­rin noo­gu­tas. Väl­ju­des nä­gin, et väl­ja­kul oli kaks mus­ta Vol­gat, kum­mas­ki is­tu­sid kos­mo­nau­ti­de abi­kaa­sad. Rah­vast hak­kas au­to­de juur­de roh­kem ko­gu­ne­ma, sät­ti­sin end Ga­ga­ri­ni au­to esiuk­se juur­de, et saaks veel oma kuue­rub­la­se apa­raa­di­ga pil­ti te­ha. Kui kos­mo­nau­did au­to­de juur­de jõud­sid, oli ko­hal ju­ba sa­du ini­me­si ja mul tu­li koos Ga­ga­ri­ni­ga kõ­vas­ti pun­ni­ta­da, et au­to ju­hi­pool­set ust lah­ti saa­da. Kui ta oli roo­li ta­ha is­tu­nud, klõp­sa­sin veel pil­ti te­ha, aga ko­dus fil­mi il­mu­ta­des sel­gus, et olin unus­ta­nud kaad­rit eda­si kee­ra­ta ning ühel pil­dil olid kaks Ga­ga­ri­nit ja üks Ti­tov.

Kolm aas­tat hil­jem nä­gin Ti­to­vi vä­ga lä­he­dalt Tal­lin­nas lau­lu­peol, kus te­da õh­ku loo­bi­ti. Ta oli koos NSV­Lii­du num­ber kaks me­he Mi­ko­ja­ni­ga, kes hüü­dis ter­vi­tu­seks rah­va­le ees­ti kee­les „Ela­gu Ees­ti!“.

Tu­le­ne­valt kos­mo­see­dust ku­ju­ne­sid need mõ­ned aas­tad Nõu­ko­gu­de aja­loo ai­nu­kes­teks kõr­gaas­ta­teks. Kuu­lu­ta­ti väl­ja Amee­ri­kast et­te­jõud­mi­se prog­ramm, kom­mu­nis­mi­le jõud­mi­ne 20 aas­ta­ga ja esi­me­ne ini­me­ne kuul pi­di ole­ma ve­ne­la­ne. Amee­ri­kast jõu­ti et­te ai­nult mu­na­de toot­mi­ses ja kuu­le ei ole ve­ne­la­se jalg siia­ni as­tu­nud. Tu­li uu­dis­maa­de vil­jai­kal­dus, aas­taid os­te­ti USAst ja Ka­na­dast te­ra­vil­ja 18 ton­ni kul­la eest.

Hil­jem Mosk­va CS­KAs rää­kis kom­sorg, et te­ma isa­le an­ti Le­ni­ni or­den vil­ja­va­ru­mis­punk­ti üle­ma­na uu­dis­maal sel­le eest, et te­ma laos (mui­du­gi la­ge­da tae­va all) läks mä­da­ne­ma ai­nult 1250 ton­ni vil­ja.

Sealt­maalt al­gas Nõu­ko­gu­de Lii­du lan­gus ja üht­la­si Ga­ga­ri­ni al­la­käik tu­le­ne­valt lu­ge­ma­tu­test pi­du­li­kest kä­ra­ka­ga vast­võt­tu­dest üle il­ma.

Sel­le tões­tust nä­gin paa­ri­küm­nel kor­ral 1964. aas­tal Krim­mis, kui val­mis­tu­sin NSV­Lii­du koon­di­ses To­kio olüm­piaks. Ela­si­me Gur­zu­fis rah­vus­va­he­li­ses noor­soo­laag­ris Sput­nik. Kõr­val asus kait­se­mi­nis­tee­riu­mi puh­ke­ko­du, kus vii­bis ka Ga­ga­rin. Käi­si­me mõ­ned kor­rad seal tant­suõh­tu­tel, kus sil­ma­näh­ta­valt pur­jus kos­mo­naut pi­di tant­si­ta­ma kõi­ki oh­vit­se­rip­roua­sid. Hom­mi­ku­ti võim­le­mi­se ajal üri­tas Ga­ga­rin star­ti­da vee­suus­ka­del Mosk­vit­ši moo­to­ri­ga kaat­ri ta­ga. Il­mselt oli poh­mell nii põh­ja­lik, et ai­nult ühel kor­ral õn­nes­tus tal suus­ka­de­le pü­si­ma jää­da. Naer­si­me, et tee­ne­li­ne meis­ters­port­la­ne, aga sel­li­se ta­sa­kaa­lu­har­ju­tu­se­ga hak­ka­ma ei saa.

Kõr­val oli rah­vus­va­he­li­ne pio­nee­ri­laa­ger Ar­tek, mil­le juht­kond kut­sus olümp­la­si kül­la. Va­nemt­ree­ner saa­tis mind ja Le­be­de­vi. Laa­ger ri­vis­ta­ti üles, vestlesime pioneeridega. Meist teh­ti port­ree­fo­tod kui au­kü­la­lis­test ja öel­di, et ei­le käis kü­las Ga­ga­rin. Järgmisel päeval helistati vanemtreenerile ja paluti tulla vaatama aukülaliste portreegaleriid. Mi­nu pilt pan­di Ga­ga­ri­ni fo­to kõr­va­le ja pi­di jää­ma sin­na aas­ta lõ­pu­ni.

Olüm­pia­le ma ei pää­se­nud. Kaks päeva enne NSVLiidu velotuuri purunes tree­nin­gul rat­ta kumm, lo­hi­se­sin väga karedal teel 21 meet­rit, vä­he­malt pool ruut­meet­rit nah­ka tu­li ma­ha ja pa­rem jalg läks pais­te. Käsk oli võistelda, kuid rat­ta­kum­mid pu­ru­ne­sid veel kol­mel kor­ral, tu­li üks eta­pi­võit, aga kok­ku­võt­tes sain 51. ko­ha. Treenerite nõukogu otsusega jäeti mind teiseks varumeheks.