Min­ge Ani­ja­le näi­tu­se­le!

Val­la ho­bi­kunst­ni­ke maa­li­näi­tu­se ava­mi­sel Ani­ja mõi­sa ai­das oli mõi­sa prog­ram­mi­juht rõõm­salt ül­la­tu­nud, et üle tä­na­va naab­ri­tüd­ruk maa­lib, sa­mu­ti po­ja las­teaiaõ­pe­ta­ja. Näi­tu­se kor­ral­da­ja mär­kis, et see oli­gi ees­märk – tuua ava­lik­ku­se et­te ka need, kes ei osa­le lau­lu­koo­ris või tant­su­rin­gis, kuid te­ge­le­vad sa­maväärse ho­bi­ga. Miks ei võiks näi­teks va­ba­rii­gi aas­ta­päe­va tä­his­ta­mi­sel, kus esi­ne­vad koo­rid või rah­va­tant­si­jad, ol­la ka näi­tus ko­du­kan­di har­ras­tus­kunst­ni­ke töö­de­ga, arut­les ta.

Näi­tu­se ava­mi­sel tsi­tee­ris kor­ral­da­ja Vin­cent van Gog­hi, kes ole­vat öel­nud, et kui sul on tun­ne, et ei os­ka maa­li­da, siis hak­ka maa­li­ma ja see tun­ne lä­heb üle. Ani­ja val­la ho­bi­kunst­ni­kest tun­nis­tas mõ­ni­gi, et oli va­rem sa­mu­ti kin­del, et ei os­ka maa­li­da, kuid nüüd ei os­ka ol­la il­ma maa­li­ma­ta. Mõn­da ho­bi­kunst­nik­ku är­gi­tas näi­tus uues­ti pints­lit kät­te võt­ma ja soi­ku jää­nud ho­bi­ga taas alus­ta­ma. Näi­tus on põ­nev, min­ge vaa­ta­ma!