Mina olen li­ba-AH­RENS

REI­JO ROOS

Li­gi pool­teist aas­tat ta­ga­si al­ga­tas mu klas­si­vend pe­tit­sioo­ni. Käis uk­selt uk­se­le, ko­gus all­kir­ju Kiiu mõi­sa pea­hoo­ne re­no­vee­ri­mi­se pea­ta­mi­seks. Va­hen­did mõi­sa re­no­vee­ri­mi­se jaoks ei saa tul­la mak­su­maks­ja ten­gel­pun­gast, kui meil on val­las nii pal­ju va­lu­koh­ti. Sõ­nu­mi­too­jas il­mu­nud põh­jen­dus, et mõis on ol­nud pi­kalt vaes­lap­se rol­lis, ku­na val­la­ma­ja­le re­mon­di jaoks ra­ha eral­da­mi­ne ol­nuks eba­po­pu­laar­ne ot­sus, on po­pu­lism. Mis näo­ga oleks val­la­ju­hid vaa­da­nud ot­sa val­la­töö­ta­ja­te pe­re­liik­me­te­le, kui kee­gi neist oleks jää­nud kroh­vi- või lae­va­rin­gu al­la? Va­li­mis­tu­le­must ei to­hi te­ha val­la­töö­ta­ja­te tur­va­li­su­se ar­velt, häid juh­te ise­loo­mus­tab jul­gus võt­ta vas­tu ras­keid ot­su­seid – jooks­valt, va­ja­dus­põ­hi­selt. Ise­gi, kui rei­ting kan­na­tab.
Ühis­kon­naõ­pe­tu­se tun­nist jäi meel­de, et kõr­gei­ma või­mu kand­ja Ees­ti Va­ba­rii­gis on rah­vas. Kah­juks on see ak­sioom va­ba­rii­gi are­ne­des (siin kon­teks­tis ka­su­ta­da sõ­na „taan­da­re­ne­des“) muu­tu­nud pi­gem sõ­na­kõlk­suks. Jutt on ko­da­ni­ke õi­gu­sak­ti­de al­ga­ta­mi­se õi­gu­sest: kui üks prot­sent va­li­mi­sõi­gus­li­kest ko­da­ni­kest an­nab oma all­kir­ja prob­lee­mi la­hen­da­mi­seks, ko­hus­tub oma­va­lit­sus sel­le kol­me kuu jook­sul arut­lus­se võt­ma. Uk­selt uk­se­le akt­sioon an­dis tu­le­mu­se, et li­gi 100 prot­sen­ti kü­sit­le­tu­test olid Kiiu mõi­sa re­no­vee­ri­mi­se vas­tu, kok­ku sai­me 140 all­kir­ja. Sa­mal ajal oli va­li­mis­lii­du Ühi­ne Ko­du üks va­li­mis­lu­ba­dus (jõu­dis ka koa­lit­sioo­ni­lep­pes­se): „Meie ees­märk on kaa­sa­ta või­ma­li­kult pal­ju val­lae­la­nik­ke ak­tiiv­ses­se val­lae­lu juh­ti­mis­se ning tu­gev­da­da ko­gu­kon­na üht­sus­tun­net.“
Kää­rid reaal­su­se ja va­li­mis­tel an­tud lu­ba­du­se va­hel ko­gu­kon­da olu­lis­tes ot­sus­tes kaa­sa­ta-kuu­la­ta on ol­nud se­da­võrd suu­red, et at­sa­kam mees võiks nen­de­ga Lau­rit­sa­ki­vil märt­reid mõõ­tu lõi­ga­ta. Võim va­jab ro­tat­sioo­ni, kui ees­märk on ko­gu­kon­na areng. Uu­si ideid. Ni­me­ta­tuid po­le ei Kuu­sa­lu val­las ega ka Lok­sa lin­nas si­su­li­selt am­mu ko­ha­tud. Ja tu­le­mu­sed on nä­ha – vald seab en­da­le 2017. aas­ta ke­va­del ees­mär­giks saa­da sa­ma ke­naks kui Maar­du. Siin on, mil­le üle juu­rel­da.
„Pet­tu­nud va­li­ja” ka­ri­ka vii­ma­seks til­gaks sai Kuu­sa­lu ja Lok­sa lii­tu­mi­ne. Õi­ge­mi­ni see, kui­das lei­ti jõu­du ja va­hen­deid te­ge­le­da kõi­ge muu­ga kui konst­ruk­tiiv­se­te la­hen­dus­te leid­mi­se­ga. Mi­da­gi oli tar­vis et­te võt­ta! Te­ha pe­tit­sioon, rah­vaal­ga­tus? Aga mil­leks?
Li­ba­te­ge­las­te ees­märk ei ol­nud kind­las­ti lu­ter­las­te nae­ru­vää­ris­ta­mi­ne, na­gu mul­le siin-seal et­te hei­de­tud. Ateis­ti­na pean usu­va­ba­du­sest vä­ga lu­gu, na­gu ka va­ba­du­sest eri­ne­vaid usun­deid kri­ti­see­ri­da – tu­gev saab ol­la vaid sel­li­ne re­li­gioon, mis krii­ti­kast jõu­du am­mu­tab, hin­da­mi­seks jul­gelt tei­se põ­se let­ti lööb.
Võt­sin ko­ha­li­kust ko­du- ja aja­loost tut­ta­vad ku­jud, li­sa­sin kaa­saeg­se­te oma­du­si. Ka siin ei ta­su ma­na­la-ka­rak­te­ri­te ja tä­nas­te hoo­va­mees­te va­he­le pan­na võr­dus­mär­ki.
Neid, kes mi­nu au­tor­lu­se ju­ba va­rem ära olid ta­ba­nud, oli pä­ris mi­tu, kuid nad ei kii­rus­ta­nud oma de­tek­tii­vi­tööd kel­la kül­ge pa­ne­ma. Olen tei­le sel­le eest tä­nu­lik! Na­gu olen tä­nu­lik ka kõi­ki­de­le lai­ki­ja­te­le ja kaa­sa­naer­ja­te­le. Oli hu­vi­tav, lõ­bus­tav, aren­dav.
Tä­nu­li­kult Eduard Ah­rens, Wol­de­mar Fried­rich Kent­mann, Elias Lönn­rot, Sa­muel Pfütz­ner, Munk Kol­gast, Ja­kob Jan­ter, Alek­san­der Aberg, Eric Sten­bock, Au­gust Wil­helm Ner­ling, Aja­loo­li­ne Tõ­de, Kars­kus­selts See­me, Proh­vet Malts­vet, Mikk Ki­vi, Ri­hu Ämm, Kuu­sa­lu Lau­rit­sa­ki­vi, Pu­na­ne Trol­li­buss.