Millest tuleneb erinevus ravimite hindades?

Sama toimeainega samal kujul (tabletid, siirup) ravimeid on Eestis müügil erinevatelt ravimitootjatelt. Need kõik vastavad toime, ohutuse ja kvaliteedi osas ühesugustele nõuetele ning erinevus patsiendi jaoks seisneb peamiselt hinnas. Üldistatult võib öelda, et eelkõige on hinnaerinevus originaalravimite ja geneeriliste ravimite vahel. Tulenevalt oma valikust on võimalik ainuüksi ühe ravimi pealt säästa kümneid eurosid aastas.
Originaalravim tähendab, et ravimitootja on toonud turule uudse ravimi, kus toimeaine või manustamisviis on senisest erineva mõjuga. Geneerilised ravimid on originaali koopiad, millel on tõendatult sama toime ja ohutus. Kuna uudsele ravimile müügiloa saamiseks eelneb pikk ja kulukas kliiniliste uuringute periood, on originaali omanikul mõne aasta vältel ainuõigus ravimit toota ja müüa. Seda nimetatakse patendiajaks. Selle perioodi jooksul on võimalik teenida tagasi ravimi väljatöötamiseks kulunud investeeringud, säilitada huvi edasiseks arendustegevuseks.
Geneeriliste ravimite tootjad saavad alustada ravimi tootmist ja turustamist pärast ravimi patendiaja lõppu, ilma et peaks kordama algselt tehtud uuringuid. Nii on justkui pool teed käidud ja sellest tulenevalt saab ravimit turustada madalama hinnaga. Küll aga peab iga geneeriline ravim läbima testid, millega saab tõendatud originaalile sarnane ravitoime ja ohutus. Konkurentide turule saabudes võib juhtuda, et ka originaali tootja langetab ravimi hinna geneeriliste preparaatidega samale tasemele.
Erinevus ravimi hinnas kujuneb ostja jaoks ravimifirmade kehtestatud hinnast. Haigekassa hüvitab ravimite kulu kindlustatutele kuni piirihinnani. Kui patsiendile on välja kirjutatud või ta soovib osta ravimit, mille hind on piirhinnast kõrgem, tuleb kehtiva piirhinna ja ravimi müügihinna vahe ise katta. Piirhinnad kehtestatakse sama toimeaine ja manustamisviisiga ravimite grupile, mis kantakse soodusravimite loetellu. Loetelu uuendatakse regulaarselt kord kvartalis ning samaaegselt võivad muutuda ka ravimite piirhinnad. Ravim, mis näiteks juuni lõpus on patsiendile soodsaim, ei pruugi seda juuli algusest enam olla. Seega tasub iga ostu juures küsida apteekrilt nõu soodsaima pakendi kohta.
Üldjuhul kirjutab arst retseptile toimeaine nimetuse. Sel juhul on apteekril kohustus pakkuda ostjale sobivate ravimite hulgast soodsaimat. Kuigi üldiselt on määratud toimeaine piires erinevate ravim­preparaatide vahetamine ohutu, ei saa välistada, et arst peab meditsiinilistel põhjustel retsepti koostama pakendipõhiselt ehk retseptile kirjutatakse konkreetse tootja kindla preparaadi nimetus. Siis peab arst patsienti teavitama ravimi asendamise võimalusest ja tingimustest. Kui ravim ei ole asendatav, tuleb patsienti teavitada asendamise keelamisest ja selle põhjusest.
Riigiportaalis www.eesti.ee on võimalik veenduda, kas retsept kirjutati välja toimeainepõhiselt ja kas ostetud ravim kuulus hinnalt soodsamate hulka. Oma retsepte saab vaadata riigiportaali retseptikeskuses. Toimeainepõhiselt koostatud retseptil on märge „toimeainepõhine”. Konkreetse pakendi valikul on näha arsti põhjendus, miks selle tootja konkreetne ravim oli inimesele antud juhul vajalik. Välja ostetud retseptide puhul saab vaadata, kas ostetud ravim kuulus soodsamasse gruppi või oli ruumi kokkuhoiule. Kindlasti tasub ka ise ravimite kirjutamise ja väljastamise protsessis aktiivselt osaleda.