ARTUR TALVIK, vabatahtlik merepäästja Tapurlast
Seda juttu ajendas kirjutama oluline ajalooline sündmus. Nimelt 17. juunil muutusid taas ametlikuks vabatahtlikud merepäästeühingud. Needsamad vabatahtlikud merepäästjad, kes tegutsesid oma luupide ja luubikuuridega juba alates sügavast tsaariajast. Viimased 28 merepäästejaama suleti nõukogude korra tulekuga 73 aastat tagasi.
Jah, 73 aastat on olnud auk ühes olulises merelises tegevuses. See paneb ikka ja jälle küsima, et miks Eesti mereelu taastub nii vaevaliselt.
Seda küsimust on hea esitada valla merepiiril elades ja jaanipäeval merele kiigates. Ei saaks öelda, et selle Eesti pikima merepiiriga valla mereavarustes toimuks vilgas purjetamine või paadisõit. Meenub kahe aasta tagune vallarahva aerutamine ja paadisõit otse põhjasuunas Soome sõprade juurde. Sealne merel seilavate aluste hulk oli hämmastav – neid oli kümneid kordi rohkem, kui meie vetes.
Kas tõesti suudeti viiekümne nõukogudeaastaga mereline mõtlemine totaalselt Eesti rannast ära uhtuda? Ilmselt on mereelu taastamist takistanud ka hilisemad teod, näiteks sadamate erastamine. Vastaskaldal olevas Kalkkiranta sadamas ei tulnud keegi pika käega ülikallist sildumismaksu nõudma ega muid kalleid sadamateenuseid pakkuma. Põhjus on lihtne: see, nagu praktiliselt ka enamus teised Soome väikesadamad, kuuluvad kohalikele omavalitsustele.
Meie Kuusalu valla sadamate olukord on murettekitav. 23 iseseisvusaasta jooksul on ehitatud üks sadam (Viinistu) ja kapitaalremonti tehakse praegu teises (Tapurla). Aga ülejäänud? Mis toimub Turbuneeme, Pärispea, Suurpea, Loksa (kinnine), Hara, Leesi, Kolga-Aabla, Tsitre ja Salmistu sadamates? Vastus on lihtne ja kurb: mitte midagi ei toimu, need on lihtsalt looduse meelevallas. Kõik need sadamad on ühel või teisel moel eravalduses.
Paati võib ka lautris hoida või ka käru pealt slipist vette lasta, aga lautrite ja slippide tegemine on looduskaitse alal ülikeeruline.
Seda olukorda hinnates on selge, et eraomanikud ei saa oma sadamatega hakkama. Siin peab vald jõuliselt kampa lööma. Munitsipaali üks peamisi ülesandeid on teede korrashoid. Mereteed ei ole kunagi olnud erateed. Aga eraomanduses mereväravad on vaja valla abiga avada.
Merelise mõtlemise puudumine ei väljendu ainult mereväravate kehvas olukorras. See on kahjuks ka rannikule suvila soetavate või elama asuvate inimeste peades. Ranna äärde kerkib uhkeid hooneid vaateakendega merele, aga omanikel pole mõtteski soetada paati. Soojast toast mere imetlemine ravib küll stressi ja muid moodsaid hingehädasid, aga ei tekita veel merelist mõtlemist. On vaja vaatenurka muuta ja vaadata merelt hoopis ranniku suunas.
Sealtpoolt tundub mõnigi maine sagimine mõttetu ja paljud tegemised puudulikud.
Meid, mereäärseid, peaks innustama ka minevikus Kuusalu valla rannikumeredel toimunud vilgas mereline tegevus. Meenutame, et just meie vetelt sai väidetavalt alguse tööstuslik räimepüük (Pärispea), siinkandis hakati esimesena tootma kuulsaid Tallinna kilusid (Hara saar), on tehtud läbi aegade kauneimaks Eesti purjelaevaks nimetatud 4mastiline barkantiin Tormilind (Hara), tegutsesid osavaimad piiritusevedajad, asub Eesti vanim rannaküla (Pudisoo), on tehtud ja veidi veel tehakse maailma parimat suitsulesta (Juminda poolsaar), Vabatahtlik merepääste on siis tänaseks taastatud ja saab taasalustada oma normaalset arengut. Taastagem koos ka merekultuuri kõik muud taastamist vajavad osad! Taastagem mereline mõtlemine täies mahus!
