Mil­lest al­gab suu­rim jul­gus?

ELERI PILLIROOG

Ees­ti noor­te jaoks on in­ter­net ja sel­le­ga kaas­ne­vad või­ma­lu­sed võr­rel­da­vad ini­mõi­gu­se­ga, mil­le­ta elu et­te ei ku­ju­taks. Ole­me har­ju­nud ka­su­ta­ma sot­siaal­mee­diat sõp­ra­de ja pe­re­ga suht­le­mi­seks, iga­päe­va­toi­me­tus­te ja eel­kõi­ge oma saa­vu­tus­te ja­ga­mi­seks. See on hea võ­ti ka üm­ber­rin­gi toi­mu­va­ga kur­si­so­le­mi­seks. Sot­siaal­mee­diast aru saa­mi­ne on aga mi­da­gi muud, sest pii­re üle­ta­vad pos­ti­tu­sed, kom­men­taa­rid või li­ke’id või­vad pan­na tund­ma, et va­rem ta­ju­tud ini­mõi­gus hak­kab meid hoo­pis vas­tas­suu­na­li­selt mõ­ju­ta­ma.

Mi­nu lu­gu on liht­ne, kuid tõ­si­ne. Põ­hi­koo­li lõ­puk­las­sis sat­tu­sin in­ter­ne­ti­kiu­sa­mi­se ohv­riks. Too­na­sed sõb­rad ot­sus­ta­sid nal­ja te­ge­mi­seks luua mul­le Fa­ce­boo­ki li­ba­kon­to. Mu pä­ris­kon­tolt võe­tud pilt oli ine­tu­maks moo­nu­ta­tud. Mind kir­jel­da­va teks­ti sõ­na­ka­su­tus oli vul­gaar­ne ja häi­riv. Mis kõi­ge kur­vem, loo­dud li­bap­ro­fii­li vaa­da­tes oli sel­gelt aru saa­da, mis ini­me­se­ga on te­gu.

Nä­gin se­da kon­tot va­he­tult en­ne koo­li­va­heae­ga. Te­gi hai­get ja ma ei mõist­nud, miks peaks kee­gi mi­da­gi sel­list te­ge­ma. Mõ­ned klas­si­kaas­la­sed olid saa­nud uue kon­to­ga sõb­raks. Mõ­ni pos­ti­tas kom­men­taa­re „Kas teie te­gi­te se­da?” või „Nal­ja­kas”. Kus­juu­res „teie” oli asen­da­tud konk­reet­se­te klas­si­kaas­las­te ni­me­de­ga. Ma ei tei­nud tol het­kel sel­lest kon­tost pal­ju väl­ja. Ei taht­nud, et sil­me ees vir­ven­daks ega osa­nud kel­le­gi poo­le pöör­du­da. Proo­vi­sin kes­ken­du­da muu­de­le as­ja­de­le.

Pä­rast koo­li­va­heae­ga kut­su­sid klas­si­ju­ha­ta­ja ja sot­siaal­töö­ta­ja mind en­da ju­tu­le. Lõ­puks pä­rast ema­ga rää­ki­mist ot­sus­ta­si­me sel tee­mal po­lit­sei­le aval­du­se te­ha. Al­les siis mõist­sin, kui tõ­si­ne asi on li­ba­kon­to loo­mi­ne. Ku­na kon­tol oli pii­sa­valt mu isik­lik­ke and­meid, võis se­da kä­sit­le­da iden­ti­tee­di var­gu­se­na.

Kaks aas­tat pä­rast juh­tu­nut saa­vu­ta­si­me le­pi­ta­ja va­hen­du­sel en­dis­te klas­si­kaas­las­te­ga kok­ku­lep­pe, neil tu­li te­ha kiu­sa­mis­vas­ta­ne vi­deo ja osa­le­da Tee­me Ära tal­gu­tel. Õig­lus sai küll või­du­le, kuid ko­gu see aeg oli mu jaoks emot­sio­naal­selt kur­nav. Ko­gu klass sai juh­tu­mist tea­da, kon­to loo­jad äh­var­da­sid, et tee­vad ka mi­nu koh­ta po­lit­seis­se aval­du­se. Tu­li et­te päe­vi, kui koo­li min­na ei taht­nud. Kas need emot­sio­naal­sed haa­vad ku­na­gi pa­ra­ne­vad, jääb igaü­he mõel­da.

Juh­tum, mis oli al­ga­ta­tud nal­ja­ga, ei lõp­pe­nud nae­ru­ga. Loost on õp­pi­da kõi­gil, ka mul – mi­da pos­ti­tan sot­siaal­mee­dias­se, jääb iga­ve­seks al­les. Püüan sot­siaal­mee­dias tä­he­le­pa­ne­li­ku­malt toi­me­ta­da ja pan­na kiu­sa­jaid mõist­ma, et iga teo ta­ga­jär­jel kan­na­tab reaal­ne ini­me­ne. Kur­vas­tu­se­ga pean tõ­de­ma, et kü­ber­kiu­sa­mi­ne on võt­nud eri vor­me ja ter­ro­ri­see­rib jät­ku­valt noor­te elu­sid. Na­gu kin­ni­ta­vad ka uu­rin­gud, on iga nel­jas Ees­ti õpi­la­ne ko­ge­nud kü­ber­kiu­sa­mist. See po­le enam ük­si­ku­te koo­li­de või suur­lin­na­de prob­leem. Kiu­sa­mi­ne mõ­ju­tab koo­li­noo­ri, õpe­ta­jaid, lap­se­va­ne­maid.
Sü­gi­sel ala­nud sot­siaal­kam­paa­nia vii­tab, et suu­rim jul­gus on kiu­suohv­ri­te eest väl­ja as­tu­mi­ne. Kiu­sa­mi­ne po­le okei ega hak­ka ku­na­gi ole­ma. Kui mu loo taus­tal ju­ba üks ini­me­ne järg­mist ne­ga­tiiv­se mõ­ju­ga pos­ti­tust või kom­men­taa­ri kir­ju­ta­des en­dalt kü­sib, kas ise ta­haks, et te­ma­le nii teh­taks, ole­me väi­ke­se sam­mu eda­si as­tu­nud.