ELERI PILLIROOG
Eesti noorte jaoks on internet ja sellega kaasnevad võimalused võrreldavad inimõigusega, milleta elu ette ei kujutaks. Oleme harjunud kasutama sotsiaalmeediat sõprade ja perega suhtlemiseks, igapäevatoimetuste ja eelkõige oma saavutuste jagamiseks. See on hea võti ka ümberringi toimuvaga kursisolemiseks. Sotsiaalmeediast aru saamine on aga midagi muud, sest piire ületavad postitused, kommentaarid või like’id võivad panna tundma, et varem tajutud inimõigus hakkab meid hoopis vastassuunaliselt mõjutama.
Minu lugu on lihtne, kuid tõsine. Põhikooli lõpuklassis sattusin internetikiusamise ohvriks. Toonased sõbrad otsustasid nalja tegemiseks luua mulle Facebooki libakonto. Mu päriskontolt võetud pilt oli inetumaks moonutatud. Mind kirjeldava teksti sõnakasutus oli vulgaarne ja häiriv. Mis kõige kurvem, loodud libaprofiili vaadates oli selgelt aru saada, mis inimesega on tegu.
Nägin seda kontot vahetult enne koolivaheaega. Tegi haiget ja ma ei mõistnud, miks peaks keegi midagi sellist tegema. Mõned klassikaaslased olid saanud uue kontoga sõbraks. Mõni postitas kommentaare „Kas teie tegite seda?” või „Naljakas”. Kusjuures „teie” oli asendatud konkreetsete klassikaaslaste nimedega. Ma ei teinud tol hetkel sellest kontost palju välja. Ei tahtnud, et silme ees virvendaks ega osanud kellegi poole pöörduda. Proovisin keskenduda muudele asjadele.
Pärast koolivaheaega kutsusid klassijuhataja ja sotsiaaltöötaja mind enda jutule. Lõpuks pärast emaga rääkimist otsustasime sel teemal politseile avalduse teha. Alles siis mõistsin, kui tõsine asi on libakonto loomine. Kuna kontol oli piisavalt mu isiklikke andmeid, võis seda käsitleda identiteedi vargusena.
Kaks aastat pärast juhtunut saavutasime lepitaja vahendusel endiste klassikaaslastega kokkuleppe, neil tuli teha kiusamisvastane video ja osaleda Teeme Ära talgutel. Õiglus sai küll võidule, kuid kogu see aeg oli mu jaoks emotsionaalselt kurnav. Kogu klass sai juhtumist teada, konto loojad ähvardasid, et teevad ka minu kohta politseisse avalduse. Tuli ette päevi, kui kooli minna ei tahtnud. Kas need emotsionaalsed haavad kunagi paranevad, jääb igaühe mõelda.
Juhtum, mis oli algatatud naljaga, ei lõppenud naeruga. Loost on õppida kõigil, ka mul – mida postitan sotsiaalmeediasse, jääb igaveseks alles. Püüan sotsiaalmeedias tähelepanelikumalt toimetada ja panna kiusajaid mõistma, et iga teo tagajärjel kannatab reaalne inimene. Kurvastusega pean tõdema, et küberkiusamine on võtnud eri vorme ja terroriseerib jätkuvalt noorte elusid. Nagu kinnitavad ka uuringud, on iga neljas Eesti õpilane kogenud küberkiusamist. See pole enam üksikute koolide või suurlinnade probleem. Kiusamine mõjutab koolinoori, õpetajaid, lapsevanemaid.
Sügisel alanud sotsiaalkampaania viitab, et suurim julgus on kiusuohvrite eest välja astumine. Kiusamine pole okei ega hakka kunagi olema. Kui mu loo taustal juba üks inimene järgmist negatiivse mõjuga postitust või kommentaari kirjutades endalt küsib, kas ise tahaks, et temale nii tehtaks, oleme väikese sammu edasi astunud.