JAAN VELSTRÖM
Metsaminekust on meil räägitud mitmes mõttes. „Mine metsa oma jutuga!” ütles Oskar Lutsu „Kevades” köster Tootsile, andes sellega märku, et ta Tootsi juttu mõistlikuks ei pidanud.
Metsas käimist loevad toredaks tegevuseks puhkajad, tervisesportlased harrastavad hoopis metsas jooksmist ja korilased peavad metsa marjade-seente varaaidaks. Metsa on aegade jooksul ikka mindud ka tööd tegema. Ehk mäletatakse veel ütlust „mets on vaese mehe kasukas“.
Nõukogude ajal olid Eestis vaid riigimetsad, Eesti Vabariigi taastamine andis paljudele maaomanikele tüki oma metsa tagasi. Mis sest, et Lahemaa rahvuspargis kehtisid metsa majandamisele mitmed piirangud, abiks oli see elu korraldamisel siiski.
Keegi ei taha tõenäoliselt turnida mööda metsaalust, kus turritavad vastu üksteise otsa murdunud-heidetud puude tüved, oksad ja juured. Paraku vaatab selline olevik ja tulevik vastu Lahemaa rahvuspargi sihtkaitsevööndi segapuistutest ja kuusikutest. Männikutega läheb natuke rohkem aega.
Nüüd on võetud kliimaministeeriumis ja keskkonnaametis suund piirangute karmistamisele erametsades, sest Natura väärtused olla ohus ja metsaelupaikasid tuleb rangelt kaitsma asuda. See tähendab sihtkaitsevööndi loomist, kus igasugune metsa majandamine on ühemõtteliselt keelatud.
Vastu pakutakse maamaksuvabastust ja Natura-toetust, mis on metsa tegelikku väärtust arvestades sama hea kui mitte midagi. Ametnikud vihjavad, et maaomanikud võivad edaspidi taotleda oma sihtkaitsevööndisse arvatud omandi riigile müümist, kui riik soostub ostma ja veidi maksmagi.
Järk-järgulist omandi sundvõõrandamist peavad osad ametnikud vaikimisi põhiseadusele vastavaks, eeldades, et ega omanik kohtu kaudu enda kaitsele julge asuda, sest see maksab palju raha. Ametkonnal on aga käepärast maksumaksja rahaga palgatud juristid.
Rohelise mõtteviisi esindajad võivad unistada puutumatutest metsadest, unustades sealjuures, et selline suund tähendab maaelu lõplikku väljasuretamist. Juba on keskkonnaametis asutud seisukohale, et puittaimestik tuleb säilitada ka elamumaal, kui kaardi peale on märgitud metsakõlvik. Vihjamisi antakse teada, et õuemaalgi leidub üht-teist kaitset väärivat. On ka otse välja öeldud – inimesed elagu tiheasustuses, loodusega tegeleb aga kaitseala valitseja.
Metsa puutumatus ei tähenda siiski praeguste liikide säilumist, sest loodus on pidevas muutumises ja üksiku liigi paikne hoidmine tähendab väga suuri kulutusi. Looduses ei ole nunnusid liike, siin valitseb olelusvõitlus. Inimene on samuti osa keskkonnast, kuigi kliimaministeeriumis puudub sellekohane selgepiiriline arusaam.
Huvitav, et maaomanikku peetakse justkui loodusväliseks nähtuseks, kellele tuleb rohevastalise märk külge kleepida. Küll kaitstakse lendoravat, kotkaid, hunte, karusid, hanesid, isegi kormorane, aga kahejalgsele põlisasukale jagub rohkelt piiranguid.
Keskkonnaameti volitatud ametnik teab, kas ja kui suure maja võib inimene ehitada, milline peab olema katusekalle, viimistlus ja värvilahendus ja kõike seda kujutatakse kui suurt hoolitsust ajaloolise ning arhitektuurse pärandi eest. Ainuüksi Lahemaal toimub see 70 külas!
Meil on Eestis vaid üks vabaõhumuuseum ja üks muinsuskaitsealune küla – Koguva. Keskkonnaamet on aga volitatud tegema nii suuri kultuurikangelastegusid, et selle kõrval tundub kultuuriministeeriumi tegevus kui sääse pinin elevandi kõrvas. Mis sest, et keskkonnaametkond ei ole suutnud kuidagi rahvakultuuri elus hoida, peaasi, et see utopism must-valgel kaitsekorralduskavas ära on trükitud.
Metsa minemisest säästetakse maaomanikud niisiis edaspidi suurel määral. Kuni see tõeks saab, kontrollivad rohelisel võitlusrindel erametsade majandamist isehakanud eksperdid. Pidevalt lärmatakse, kuidas Eesti seadusevastaselt lagedaks raiutakse. Huvitav, et pahatihti pole selliste väidetega esinejatel olnud aega ega tahtmist metsaseadust lugeda, aru saamisest rääkimata.
Muidu võiks ju sellest õlgu kehitades mööda vaadata, kuid kui üle Eesti kuulsust kogunud „looduskaitse ja metsanduse eksperdi“ (tiitel on pärit veebilehelt keskkonnatunnustused.ee) mõtteterad jõuavad koguni valla arengukava eelnõusse, siis on asi kurjast.
Kas raietöölise haridusega „eksperdil“ on ka eksperdi kvalifikatsioonile vastavat taset? Meil on Eestis tekkinud mingi totter harjumus tunnustada iga tiitlit, mida keegi on suvatsenud endale omistada. Võib ju tasu eest looduskaitsja olla, kuid metsaga seoses võib see tähendada hoopis profaansust.
Ei ole vaja taluda kutsumata külaliste retki oma metsa, kui selle ainus eesmärk on omaniku ründamine meedias ja kaebuste kokkukeerutamine. Enda eest tuleb aga kõigepealt ise seista. Metsaomanikul on kasulik teada, et luba viibida võõral maaüksusel, välja arvatud õuemaal, eeldatakse olevat, kui omanik ei ole maaüksust piiranud või tähistanud.
Sulase kombel ei hoita oma riiki. Põhiseadusele saame toetuda siis, kui me selle täitmist tähtsaks peame ning seda ka nõuame. Vastasel korral avastame end ühel hetkel rahvalikust laulust „Ants oli aus saunamees, saun oli suure metsa sees. Hundid, karud käisid sees, rebane istus katusel.“ Peremehest on sel juhul saanud saunik, kelle arvamus ei lähe kellelegi korda.





