Meenutades küüditamist

1099

Meie lehe ilmumise päeval täitub märtsiküüditamisest 60 aastat. Rohkem kui 20 000 inimest pidi jätma kodud ning minema vastu tundmatusele.

Nõukogude ajal küüditamisest ei räägitud. Ka paljudes peredes ei olnud sellest laste kuuldes juttu ning mõnigi on tõdenud nüüd, et tema ei teadnud toimunust midagi. Räägiti seal, kus pereliikmed, sugulased või tuttavad olid ära viidud – Siberisse saadeti pakke, sinna kirjutati, oodati vastuseid.

Käesolevas lehenumbris meenutavad kaks küüditatut, kuidas neile järele tuldi. Meenutused on valusad. Seitse aastat tuli sundkorras elada võõrsil.

Huvitav on see, et Siberist tagasi tulnutel on üks ühine joon – nad on elujõulised ja optimistlikud. Kui kokku saadakse, meenutatakse koosoldud ajast peamiselt naljakaid juhtumisi ning tuntakse üksteise nägemisest rõõmu. Raskused teevad tugevamaks. Seda võib paljude küüditatute kohta küll öelda.