Mee­led val­la ja Ani­ja mõi­sa­par­ki ela­mu­si ko­gu­ma!

JAN­NE KAL­LAK­MAA,
SA Ani­ja Mõi­sa Hal­dus
aren­dus­juht

Sel su­vel luuak­se Ani­ja mõi­sa par­ki Lea­der-prog­ram­mi ja Ani­ja val­la­va­lit­su­se toel õp­pe­ra­da „Meel­te ja ko­ge­mus­te tee“.
SA Ani­ja Mõi­sa Hal­dus soo­vib an­da piir­kon­na ela­ni­ke­le ja teis­te­le hu­vi­lis­te­le või­ma­lu­se va­nas mõi­sa­par­gis igal aas­ta­ajal ter­vis­li­kult ja ka­su­li­kult ae­ga vee­ta ning saa­da ela­mu­si, ko­ge­mu­si ja tead­mi­si. Õp­pe­ra­da so­bib nii las­te­le, noor­te­le kui täis­kas­va­nu­te­le aja­loo­li­selt ja kul­tuu­ri­li­selt hu­vi­ta­vas pai­gas loo­du­se tun­ne­ta­mi­seks ja uu­ri­mi­seks.
Loo­da­va­le ka­he ki­lo­meet­ri pik­ku­se­le mul­ti­funkt­sio­naal­se­le õp­pe­ra­ja­le pai­gu­ta­tak­se tea­be­tahv­lid, mil­lelt saab in­fot lä­he­du­ses ole­va­test puu­dest, põõ­sas­test ja teis­test tai­me­lii­ki­dest, sa­mu­ti nen­de­ga seo­tud loo­ma­lii­ki­de ja meie kul­tuu­ri koh­ta. Ra­ja­tav õp­pe­ra­da ei ole liht­salt ra­da tea­be­tahv­li­te­ga, vaid rää­gib ühe pai­ga põ­ne­vat lu­gu, mil­les põi­mu­vad seal ku­na­gi te­gut­se­nud ini­me­sed, loo­dus ja kul­tuur.
Ra­da tu­leb mit­me­ke­si­se kat­te­ga – osa sel­lest on ta­va­li­ne jalg­ra­da, osalt aga on ra­ja­ka­te pui­du­hak­kest, kä­bi­dest või ok­sa­ri­sust, et saaks näi­teks pal­ja ja­la­ga eri­ne­vaid ma­ter­ja­le tun­ne­ta­da. Sa­mas on ko­gu ra­da lä­bi­tav ka jalg­rat­ta või lap­se­vank­ri­ga. Um­bes ki­lo­meet­ri ula­tu­ses saab ra­da lä­bi­da ka ra­tas­too­lis. Nei­le, kes soo­vi­vad va­he­peal hin­ge tõm­ma­ta, pai­gal­da­tak­se lin­nu­lau­lu kuu­la­mi­seks tool, kus tal­vel on või­ma­lik kuu­la­ta too­list tu­le­vat lin­nu­lau­lu või ka loo­dus­lu­gu­sid. Ing­li­se par­gi ser­va, va­na võrk­pal­lip­lat­si ase­me­le on ka­van­da­tud lõk­ke­koht, kus ku­ni 20 ini­mest saab näh­tust kok­ku­võt­te te­ha ja ke­ha kin­ni­ta­da, saa­dud in­fo üle mõ­tisk­le­da. Sa­mu­ti saab ra­jal pu­ha­ta jal­ga oma­näo­lis­tes loo­du­ses­se su­lan­du­va­tes pe­sa­ku­ju­lis­tes is­te­koh­ta­des. Ra­ja­le on ka­vas pai­gu­ta­da veel il­ma­jaam, kus on tuu­le­lipp, päi­ke­se­kell, il­ma­kaar­te ki­vi ning „pil­di­raam“, et oleks või­ma­lik loo­du­sest jääd­vus­ta­da mee­leo­lu­kas mä­les­tus­pilt.
Või­ma­lik on va­li­da lü­hem ra­da või kui hu­vi ja ae­ga roh­kem, on või­ma­lik täien­da­valt lä­bi­da ka pi­kem ra­da. Õp­pe­ra­jal on mit­meid in­fo­tahv­leid ja pea­tus­pai­ku. Näi­teks on ühes punk­tis par­gi jä­me­daim puu – suu­re õõn­su­se­ga ja­la­kas. Met­sas on meil ja­la­kaid suh­te­li­selt har­va, kuid hal­jas­tu­ses ka­su­ta­ti neid oma ilu­sa võ­ra tõt­tu pä­ris tih­ti. Kui­gi ja­la­kas po­le meil ta­va­li­ne met­sa­puu, oli ta va­nas­ti kõr­gelt hin­na­tud – te­ma vas­tu­pi­da­vat pui­tu ka­su­ta­ti vank­ri­ra­tas­te ja töö­riis­ta­de käe­pi­de­me­te val­mis­ta­mi­seks. Ani­ja par­gis ole­va ja­la­ka tü­ves on suur õõn­sus, kuid see ei tä­hen­da, et puu­ga oleks mi­da­gi hal­vas­ti. Puu­del on oma võt­ted, mil­le­ga nad kee­mi­li­selt kait­se­vad ter­vet pui­tu või­ma­li­ku õõn­su­sest al­gu­se saa­va mä­da­ni­ku eest. Üks­ki puu ei ela mui­du­gi iga­ves­ti, kuid õõn­su­se tek­ki­mi­ne ei tä­hen­da veel elu­päe­va­de lõp­pu.
Ra­jal lii­ku­des näeb tei­si­gi hu­vi­ta­vaid puid – kõ­ve­raid vaht­raid, muhk­lik­ke ja „jal­ga­del“ pär­na­sid, kuid ka mit­meid lii­ke, mis on meil üs­na ha­rul­da­sed. Sel­li­sed on näi­teks li­gus­ter, val­ge­pöök ja pähk­li­puud.
Ra­jal leia­vad te­ge­vust nii pe­red, las­teaia­lap­sed ja koo­liõ­pi­la­sed kui eri­ne­va­te hu­vi­de­ga täis­kas­va­nud. Ra­ja val­mi­des saab Ani­ja vald en­da­le juur­de pai­ga, kus on mõ­nus ae­ga vee­ta ja õp­pi­da. Ra­da ava­tak­se 20. au­gus­til mõi­sa­kul­tuu­ri fes­ti­va­li raa­mes. Kõik on te­re­tul­nud!