Maarahva Kongressist nii ja teisiti

799

jaanus
JAANUS MARRANDI, sotsiaaldemokraat, Riigikogu liige

Veel enne ärkamisaega 19. sajandi esimeses pooles nimetasid eestlased end maarahvaks. Seega oli tollal iga eestlasi puudutav üritus otsekohe ka  maarahva asi.

Eestlaste enesetunnetus oli oluliselt muutunud 1994. aastaks, mil  toimus esimene Maarahva Kongress. Ometi võis ka siis jagada  reformisegadustes muserdatud maarahva iseseisva talupidamisega alustanuteks, uute põllumajandusettevõtete töötajateks ja suhteliselt väiksemaks osaks, kes teenis muul moel leiba.

Tollane maaelu võrdus üsna üheselt põllumajandusega, mis nagu ka seal tegutsevad ligi 200000 inimest oli ebakindla tuleviku tõmbetuultes. Kuna  riigi tugi jäi pea olematuks kutsus maarahvas ise kongressi kokku.

Aastatel 1994-2001 peeti kokku neli Maarahva Kongressi, mida minu hinnangul võib kodanike komiteede liikumise kõrval pidada Eesti kõige tõsisemaks kodanikualgatuseks.

President Arnold Rüütli eestvedamisel loodud Ühiskondliku Leppe Sihtasutus võttis vahepeal üle maarahva kongressi ideestiku, korraldas mitmeid maaelufoorumeid. Maarahva kodanikuinitsiatiiv jäi soiku majanduskasvu aastatel ja muidugi ka Euroopa abiraha toel, mil elu selgelt edenes.

Majanduskriis lööb esimese hooga ja kõige tugevamini tundlike elualade pihta, olles nii vajutanud oma raske pitseri ka maainimeste elujärjele.

Kahetsusväärselt pole erinevad maaelu organisatsioonid suutnud leida ühist jõudu, et vanas heas vaimus kongressi kokku kutsuda. Otse loomulikult leiavad aga erakonnad valimiste lähenedes üles kõik head ideed, mis võivad natukenegi kasu tuua.  Nii on Maarahva V Kongressi korraldamise rakendanud oma vankri ette Keskerakond, kes on häbi tundmata kaaperdanud kogu kongressi idee alates kirjablankettidest ja lõpetades erakonna juhatuse poolt määratud eestvedajatega.

Seetõttu on maarahva maaelupoliitilisest algatusest saanud tavapärane erakonnapoliitiline algatus.

Kindlasti täidab kongress korraldajaerakonna lootusi-ootusi, aga tegelikku abi maaelu arengule ja maal elavatele inimestele on väga vähe. Parteipoliitika tõttu saab kongressi meediakajastus olema palju tagasihoidlikum kui võiks ja seal välja käidud head ideed saavad omakorda külge parteilise märgi.

Kui korraldajad oleksid tahtnud tõepoolest tulemuslikult maaelu heaks tegutseda, pidanuks nad järgima Maarahva Kongressi algset põhimõtet. Praegu jäävad mitmed  maaelu organisatsioonid kas lihtsalt kõrvale või osalevad ebalevalt.

Maarahva Kongressi ideede alusel tegutses Ühiskondliku Leppe Sihtasutus, millest nüüd on saanud Eesti Koostöö Kogu, kes koostab inimarengu aruandeid.

Mulle meeldib väga Maa­ülikooli ettepanek, mida  on toetanud ka president, et Koostöö Kogu võiks iga-aastaselt koostada Eesti maaelu arengu aruande.

Koostöö Kogu egiidi all saaksid Maaülikooli teadlased panustada aruandesse, mis oleks tänuväärseks materjaliks nii maainimestele kui ka poliitikaplaneerijatele.

Igasugune arutelu tuleb kindlasti kasuks, aga mitte kellelgi pole õigust  monopoliseerida  maarahva esindamist. Maarahva nimel saab parimal juhul esineda ainult oma esindusorganisatsioonide kaudu maarahvas ise.