Looduse ja loomulikkuse üle on viimane aeg mõelda

4156


SIRKKA PINTMANN Kahala külast

Loodusega kooskõlas elamine ja selle populariseerimine muutub üha päevakohasemaks. Olles ise selles temaatikas  juba mõnda aega tagasi oma koha leidnud,  ei oskagi enam teisiti mõelda.

Tarbiv inimene ühiskonnarattas ei jõua väljakujunenud majandussüsteemi eripära tõttu väga enam  järele mõelda, mida tegelikult teeb või millist rolli looduse seisukohalt maailmas etendab.

Olen kogenud, kui  leida üks ainuski huviala, praktika või meetod, näiteks süvenemine puhtasse toitu, taaskasutusse kas või prügi sorteerimisse,  võib see avada täiesti uue vaatenurga elule. Selliseid ärkamisi on maailmas üha enam.

Ma ei ole konventsionaalne aednik sirgete vagude ja lokkavate peenardega. Olen looduse jälgija. Taimede väge on mulle õpetanud taimed ise ja see protsess on täiesti seletatav.

Jälgin indikaatortaimi mulla koostise sõnumitoojatena, taimede seltsilisust omavahel, umbrohtude esinemist seltsilistaimedena ja muid sõnumeid, mida taimestik looduse seisukohalt aednikule võib anda.

Looduse mitmekesisus võib teadmisteta tunduda kaootiline ja juhuslik, kuid see pole sugugi nii. Loomulik viljelus vajab peamiselt jälgimist, iga aia loomulik tung on saada metsaks, seda mõistmata ja koostööle minemata loodusega võib tunduda aiapidamine tüütu ning ka julmana.

Kõik praktikad ja valdkonnad, mis Kolga suvemessil tervist, tervendamist,  energia suurendamist või ka ehitust ja keskkonnahoidu  käsitlevad, lähtuvad samast printsiibist – olemasoleva jälgimisest, järeldustest ja selle kaudu avardumisest uutele teadmistele. Olgu siis praktikate vanus mõni aasta või aastasajad või suisa tuhanded aastad. Looduses on loomulikult juba olemas kõik vastused inimeste vajadustele, kuid me tunneme sellest vaid väga väikest osa.

Uute tehnoloogiate tulek on ühtpidi tervitatav, meil on loodud viimase paari aastasaja jooksul palju imelisi tehnoloogilisi lahendusi, mis meie elu teevad lihtsamaks ja mugavamaks. Tehnoloogiad pole ise­eneses probleem me planeedi saastatuses või toodete ületarbimises. Probleemiks on kujunenud kasumiahnus, mis mõnda aega kiirendas tehnoloogiate arengut, kuid nüüd on saamas sellest nõiaring. Nagu oma saba õgiv madu on kasumlikkuse ületähtsustamine kõigis valdkondades meid viinud arutu tarbimiseni, mida on juba raske teadvustada.

Oma tervise osas ning ka suhetes teiste inimestega on ju võimalik mõista, et muutes tõekspidamisi, on võimalik põhivajadusi rahuldada säästvamal moel. Murrangu saab tuua ainult tegelikkuse teadvustamine, kui inimesed mõistavad, millise õuduse on maailmas kaasa toonud ületarbimine .

Me tervis on rohkem meie endi kätes, kui seda teame. Samamoodi meie üldine käekäik ja tasakaal. Vastutustunne enda, inimeste ja looduse suhtes õpetab ajapikku üle vaatama kõiki väärtushinnanguid ja hoiakuid, mis meil oma elu suhtes on. Arukamatena suudame aga suhtuda kainemalt majandusküsimustesse, suudame eristada reklaamitavat tegelikkusest ega allu nii kergesti populismile. Astudes maha arulagedalt tarbimisrattalt, ei tunne me enam end vaesena. Erinevalt umbusust saab tegelikkuse teadvustamise juures olla õnnelik inimene.