Kuu­sa­lu val­la har­ras­tus­teat­ri­te era­kord­ne su­vi – viie nä­da­la­ga ne­li esie­ten­dust

ENN KIRS­MAN

Kuu­sa­lu­rah­va Teat­ri ja Tei­se Kü­la Teat­ri näit­le­jad said tä­na­vu su­vel hak­ka­ma har­ras­tus­teat­ri koh­ta era­kord­se saa­vu­tu­se­ga – viie nä­da­la jook­sul tõi si­su­li­selt üks ja sa­ma teat­ri­te­gi­ja­te selts­kond pub­li­ku et­te ne­li uut la­vas­tust. Kõik esie­ten­du­sed toi­mu­sid juu­li­kuis­tel teat­ri­kol­ma­päe­va­del Hirv­li kü­las Pa­ju Teat­ris ning need män­gi­ti täis­saa­li­le.

Kui­gi la­vas­tu­sed jõud­sid pub­li­ku et­te ka­he teat­ri ni­me all, te­gut­se­vad Kuu­sa­lu­rah­va Tea­ter ja Tei­se Kü­la Tea­ter mit­men­dat aas­tat oma­va­hel ti­he­dalt lä­bi­põi­mu­nult ühe mit­te­tu­lun­du­sü­hin­gu­na. Sa­mad näit­le­jad osa­le­sid mit­mes la­vas­tu­ses, osa te­gi­ja­test va­he­tasid ühe kuu jook­sul nii rol­le kui ka üles­an­deid ning ko­gu et­te­võt­mi­ne põ­hi­nes kõi­gi osa­lis­te ühi­sel pin­gu­tu­sel.

2025. aas­tal Kuu­sa­lu val­la­va­lit­su­se­le eel­seis­va aas­ta te­ge­vus­toe­tu­se taot­lu­si koos­ta­des lu­ba­ti la­va­le tuua kaks uus­la­vas­tust. Töö käi­gus moon­du­sid need hoo­pis esie­ten­dus­te kas­kaa­diks. Esie­ten­du­nud lu­gu­sid saab edas­pi­di män­gi­da kas ühe­kau­pa, na­gu teh­ti se­da sel su­vel, või moo­dus­ta­da nen­dest pi­ke­maid, ter­vet õh­tut täit­vaid eten­du­si.

Esi­me­ne vaa­tus: „Juu­be­li“ maail­mae­sie­ten­dus
Teat­ri­kol­ma­päe­va­de sar­ja avas 1. juu­lil Tei­se Kü­la Teat­ri „Juu­bel“. Jon­na Ku­bu kir­ju­ta­tud lu­gu oli alg­selt mõel­dud lü­hi­fil­miks, kuid Ju­han Ku­bu ko­han­das sel­le näi­te­la­va­le ja tõi ise ka la­vas­ta­ja­na pub­li­ku et­te.

Ühe ka­tu­se all ela­vaid ja koos va­na­ne­nud kol­me õde män­gi­sid Pil­le Smir­no­va, El­vi Rein­vald ja Ter­je Mul­ter. Ühe õe sün­ni­päe­va tä­his­ta­mi­sest ala­nud loos ker­ki­sid lõ­bu­sa to­ri­se­mi­se, mä­les­tus­te ja tut­ta­va­te lau­lu­de kõr­val esi­le ka ük­sin­dus ning va­ne­ma­te ini­mes­te suh­ted oma las­te ja las­te­las­te­ga. Esi­eten­du­se jä­rel tõs­tis pub­lik esi­le nii te­ge­las­te elu­li­sust kui ka näit­le­ja­te veen­vat koos­män­gu.

Tei­ne vaa­tus: tšeh­hov­lik meist­rik­lass „Ka­ru“

Nä­dal hil­jem, 8. juu­lil, toi­mus tei­ne esie­ten­dus – Tei­se Kü­la Tea­ter tõi la­va­le An­ton Tšeh­ho­vi ühe­vaa­tu­se­li­se ko­möö­dia „Ka­ru“, mil­le la­vas­tas sa­mu­ti Ju­han Ku­bu.

Je­le­na Po­po­vat män­gis taas Pil­le Smir­no­va, võl­ga sis­se nõud­vat mõis­nik­ku Smir­no­vi Ka­lev Pal­lon ning toa­poiss Lu­kat Rei­no Al­li­pe­re. Ra­ha­li­sest nõud­mi­sest puh­ke­nud tü­li are­nes vi­ha­seks vas­tas­sei­suks, duel­li­ka­vat­su­seks ja oo­ta­ma­tult muu­tu­nud tun­ne­teks.

Eten­dust vaa­da­nud Kai­re Al­to­saar ni­me­tas klas­si­ka­li­se ja sa­ge­li män­gi­tud näi­den­di la­va­le­too­mist jul­geks et­te­võt­mi­seks. Te­ma hin­nan­gul kand­sid eten­dust tšeh­hov­lik aeg­lus, täp­selt väl­ja män­gi­tud pau­sid ja näit­le­ja­te ke­ha­keel. Kai­re Al­to­saar lei­dis, et la­vas­tust pol­nud põh­just hin­na­ta üks­nes har­ras­tus­teat­ri mõõ­du­puu­ga, vaid se­da võib võr­rel­da ka kut­se­li­ses teat­ris näh­tu­ga.

Oma osa at­mos­fää­ri loo­mi­sel oli Pa­ju Teat­ril en­dal. Va­na re­he­hoo­ne hä­ma­rus, su­vi­ne õh­tu, kär­bes­te su­min ja eten­du­se al­gu­ses kost­nud koe­ra hau­ku­mi­ne su­lan­du­sid täius­li­kult Tšeh­ho­vi maail­ma. Kõi­gi soo­vi­ja­te ma­hu­ta­mi­seks tu­li saa­li panna li­sa­too­le ja pin­ke.

Kol­mas vaa­tus: ab­surd­ne ar­gie­lu „Ker­ge usk ehk elu ise“
Nä­da­la­se va­he­ga toi­mus kol­mas esie­ten­dus. Kuu­sa­lu­rah­va Tea­ter tõi 15. juu­lil pub­li­ku et­te Too­mas Kal­li teks­ti­del põ­hi­ne­va la­vas­tu­se „Ker­ge usk ehk elu ise“. La­vas­tas Pil­le Smir­no­va, kon­sul­tant oli Ter­je Va­rul.

Nel­ja kal­li­li­ku ske­tši kesk­mes olid ar­gi­sed, kuid sa­ge­li ab­surd­se­na mõ­ju­vad olu­kor­rad: te­le­fo­ni­müük, ime­ra­vit­se­jad, pan­ga­lae­nu võt­mi­ne ning raa­ma­tu­ko­gu­hoid­ja­te tööe­lu. Kõi­gis lu­gu­des män­gis El­vi Rein­vald, kel­le­ga koos as­tu­sid eri rol­li­des la­va­le Pil­le Smir­no­va ja Ter­je Mul­ter.

La­vas­tu­se idee al­ga­ta­ja oli El­vi Rein­vald, ke­da köit­sid Too­mas Kal­li teks­ti­de elu­li­sus ja kurb­nal­ja­kas huu­mor. Proo­vi­de lõpp­jär­gus kut­su­ti la­vas­tust ter­vi­kuks sead­ma Ter­je Va­rul. Te­ma et­te­pa­ne­kul li­san­dusid Ka­lev Pal­lo­ni elav pil­li­mäng ja laul, mis si­dus eri lood oma­va­hel ning an­dis näit­le­ja­te­le ae­ga uu­te rol­li­de jaoks üm­ber ke­has­tu­da.

Ka „Ker­ge usk ehk elu ise“ sün­dis osa­li­selt proo­vi­de käi­gus. Teks­te ko­han­da­ti vas­ta­valt näit­le­ja­te­le ja Pa­ju Teat­ri või­ma­lus­te­le. Tu­le­mu­seks oli hoog­ne la­vas­tus, mil­les pub­lik tun­dis ära nii iseen­nast kui ka ümb­rit­se­vat elu.

Nel­jas vaa­tus: Oo­ta­mi­ne ja mees­te­ju­tud la­vas­tu­ses „Me­hed, tõin tei­le…“

Esie­ten­dus­te kas­kaa­di lõ­pe­tas 29. juu­lil Kuu­sa­lu­rah­va Teat­ri „Me­hed, tõin tei­le…“, mil­le kir­ju­tas ja la­vas­tas Ter­je Va­rul. Kol­me va­na ja­hi­me­he rol­li­des as­tu­sid üles Kau­po Rüüt­sa­lu, Mart Al­mers ja Leo Ki­vi­berg.

La­vas­tu­se al­gi­dee sün­dis au­to­ri vest­lus­test Kol­ga ja­hi­mees­te selt­si eest­ve­da­ja And­res Hein­ve­ri­ga. Kui „Juu­bel“ rää­kis kol­mest va­ne­mast nai­sest, soo­vis Ter­je Va­rul sel­le­le vas­tu­kaa­luks luua loo kol­mest va­ne­mast me­hest. Kir­ja pan­dud dia­loo­gid ja mo­no­loo­gid muu­tu­sid proo­vi­des näit­le­ja­te ühi­se töö tu­le­mu­se­na mär­ga­ta­valt. Lu­gu val­mis vä­hem kui küm­ne proo­vi­kor­ra­ga.

„Me­hed, tõin tei­le…“ ei rää­gi nii­võrd ja­hi­pi­da­mi­sest kui mees­te oma­va­he­li­sest suht­lu­sest. Ja­hi­loo­ma na­gu Go­dot´d oo­da­tes ju­tus­ta­ti lu­gu­sid, aa­si­ti üks­teist ning mee­nu­ta­ti mi­ne­vik­ku. Ab­surd­se huu­mo­ri kõr­val ava­ne­sid mees­te ar­gi­mu­red, kao­tu­sed ja si­se­maailm.

Eten­du­se jä­rel rää­ki­sid mit­med vaa­ta­jad, et la­val näh­tud te­ge­la­sed mee­nu­ta­sid nei­le oma isa­sid, va­nai­sa­sid või va­nu tut­ta­vaid. Tükk jät­kus pub­li­ku jaoks lu­gu­des ja mä­les­tus­tes ka pä­rast Pa­ju Teat­rist lah­ku­mist.

Ras­kes­ti kor­ra­tav vä­gi­te­gu
Ne­li esie­ten­dust eri­ne­sid üks­tei­sest nii vor­mi, tee­ma kui ka la­vas­tus­laa­di poo­lest. „Juu­bel“ ja „Me­hed, tõin tei­le…“ vaat­le­sid va­na­ne­mist nais­te ja mees­te pil­gu lä­bi. „Ka­ru“ tõi Hirv­li re­he­hoo­nes­se klas­si­ka­li­se Tšeh­ho­vi ning „Ker­ge usk ehk elu ise“ pöö­ras teat­riks tä­na­päe­va­sed ar­gio­lu­kor­rad. Lu­gu­sid ühen­da­sid sa­mad teat­ri­te­gi­jad, napp et­te­val­mis­tu­saeg ja eri­li­ne män­gu­ruum – sa­ja-aas­ta­ne re­he­hoo­ne.

Pa­ju Tea­ter ava­ti Hirv­li kü­las esi­mest kor­da 2013. aas­tal, kui Ju­han Ku­bu nä­gi Pa­ju ta­lu en­di­ses re­he­hoo­nes või­ma­lust su­vel teat­rit te­ha. Saal ma­hu­tab um­bes 70 vaa­ta­jat ning teat­riõh­tu­te juur­de kuu­lub la­hu­ta­ma­tu osa­na ta­lu pe­re­nai­se Anu Kar­jat­se ja te­ma tü­tar­de kor­ral­da­tud ko­du­koh­vik.

Kuu­sa­lu­rah­va Teat­ri ja Tei­se Kü­la Teat­ri su­vi­ne saa­vu­tus pais­tab har­ras­tus­teat­ri­te seas sil­ma eel­kõi­ge ma­hu poo­lest. Nel­ja eri­ne­va la­vas­tu­se et­te­val­mis­ta­mi­ne ja esie­ten­da­mi­ne viie nä­da­la jook­sul nõu­dis näit­le­ja­telt, la­vas­ta­ja­telt ja kor­ral­da­ja­telt suurt pü­hen­du­mist ning val­mi­so­le­kut lii­ku­da kii­res­ti ühest loost ja rol­list järg­mi­ses­se.

Nel­ja uus­la­vas­tu­se eten­du­mi­ne täis­saa­li­le näi­tas, et et­te­võt­mist ei kand­nud ai­nult har­ras­ta­ja­test teat­ri­te­gi­ja­te en­tu­siasm, vaid se­da toe­tas ka Pa­ju Teat­ris­se tee leid­nud pub­lik, kes oli val­mis igal kol­ma­päe­val uut la­vas­tust vaa­ta­ma. Neid küm­met­kon­da pealt­vaa­ta­jat, kes vaa­ta­sid ära kõik esie­ten­du­sed, tä­na­ti teat­ri pe­re­nai­se Anu Kar­jat­se kal­lig­raa­fi­lis­te jär­je­hoid­ja­te­ga, mil­lelt sai lu­ge­da as­ja­ko­ha­seid ning hu­moo­ri­kaid mõt­te­te­ri.

Teat­ri­kol­ma­päe­vad po­le ai­nult ühe va­na män­gu­pai­ga – Pa­ju Teat­ri – taas­tu­lek, vaid üks Kuu­sa­lu kan­di har­ras­tus­teat­ri vii­mas­te aas­ta­te suu­re­maid et­te­võt­mi­si, mil­le­ga Kuu­sa­lu­rah­va Tea­ter tä­his­tab oma jär­je­pi­de­va te­gut­se­mi­se 30. aas­ta­päe­va. Teat­riõh­tud Hirv­lis jät­ku­vad au­gus­ti lõ­pu­ni.