
Aegviidu Päästeseltsi liige
Katastroofifilmid ei ole mu lemmikud. Voolavad laavajõed, veeuputused või kindlalt huku poole sööstev lennuk, paanikas inimesed, nutvad lapsed…. Viimasel paaril päeval olen sarnasesse stsenaariumisse justkui elama sattunud. Jutt käib Mustjõe ja Aegviidu vahel toimuvast metsatulekahjust.
Pühapäeval ajasin vaikselt oma „väikese inimese“ asju: kõpitsesin maja juures, veetsin lastega ühist aega. Ühel hetkel hakkas nina ärritama suitsuving. Mõtlesin, et keegi teeb sauna, kuigi ühestki korstnast ei paistnud suitsusammas kerkivat. Tossu oli majade vahel päris palju. Siis sain juba pahaseks – keegi teeb lõket nii tuleohtlikul ajal! Ei olnud ka see oletus õige – see, mis ennist mu ninna tungis, oligi pahanduse lõhn, millega keegi hooletu hakkama oli saanud. Mets põles. Põleb veel praegugi. Põleb veel mitmeid päevi.
Vabatahtliku päästjana ootasin telefonikõnet, et kustutama minna. Ega see vabatahtlikuks olemine eriti vabatahtlik ole. Rohkem nagu sisemine sund. Ilmselt alguse saanud maast madalast koos vanemate inimeste manitsustega olla tubli, hoida oma kodus korda ja puhtust. Suuremaks kasvades on need kodu piirid kuidagi laienenud – siin väikeses Aegviidus ei taha need mitte aiaväravas lõppeda. Poodi jalutades nopid ikka üles tee äärest jäätisepaberi ja talgupäeval ei tule mõttessegi minna kinno, vaid ikka rehitsed või lööd mujal käed talgutöödele külge.
Nii on ka vabatahtliku päästega. Tahaks käed külge lüüa. Kui kutselised päästjad jõuavad Aegviitu 20-25 minutiga, siis päästeauto Aegviidu vabatahtlikega on sõiduvalmis tavaliselt 7-8 minutiga. Tulekahju korral on ka 12 minutit kohutavalt pikk aeg oodata. Ja kui su lähedal juhtub õnnetus, tulekahju või avarii, on väga raske eemale jääda ja mitte aidata. Parem siis juba ennast ootamatuteks olukordadeks ette valmistada ja koolitust saada.
Praegust tulekahju nii lähedalt kogedes on paljud Aegviitu just hiljuti kolinud inimesed avaldanud soovi päästetöödes abiks olla. Tihti on mulle jäänud sotsiaalmeediast kohalikke olusid kirjeldavatest postitustest mulje justkui enne „linnainimese“ maale kolimist pole siin mingit elu käinudki. Vot mina tulen ja teen ja nüüd hakkab siin alles midagigi tsiviliseeritud maailma moodi välja nägema… Tegelikult elu maal käib. Aga vaiksemalt kui linnas. Alguses pead tähelepanelikult kuulama, mis sinu ümber toimub ja siis saad aru, milline pusletükike võiksid sina selles pildis olla. Ega ma riidle, elage aga lahkesti sisse. Ja muide – Aegviidu Päästeseltsi on uued tegusad liikmed alati oodatud. Mida rohkem inimesi, seda lihtsam on organisatsioonil tõhusalt tegutseda.
Alati ei pea vabatahtlik päästja tulerindel kangelastegusid korda saatma. Suur osa on ennetustegevusel. Minagi olen sel korral toetav liige. Esmaspäeva õhul töölt tulles helistasin sõbrale-päästjale ja küsisin, mis ta teeb – kustutab. Oh mind, kuidas ma siis ise selle peale ei tulnud? Järgmine küsimus: mis sul vaja on? Ja nii see läheb. Korjasime kraami ja inimesed paari tunni, paarikümne telefonikõne ning messengerivestlusega kokku ja mindi metsa appi.
Pisut ka moraalijuttu: palun võtke mõnda uudist siiski tõsiselt – näiteks neid päästeameti ja riigi ilmateenistuse teateid, kus räägitakse suurest tuleohust meie ümber. Suure õnnetuse põhjus võib olla väike hooletu juhus või mõtlematu tegu, mille tagajärjed on väga nukrad kui mitte traagilised.