Kui mets põ­leb

Ka­tast­roo­fi­fil­mid ei ole mu lem­mi­kud. Voo­la­vad laa­va­jõed, veeu­pu­tu­sed või kind­lalt hu­ku poo­le söös­tev len­nuk, paa­ni­kas ini­me­sed, nut­vad lap­sed…. Vii­ma­sel paa­ril päe­val olen sar­na­ses­se st­se­naa­riu­mis­se just­kui ela­ma sat­tu­nud. Jutt käib Must­jõe ja Aeg­vii­du va­hel toi­mu­vast met­sa­tu­le­kah­just.

Pü­ha­päe­val aja­sin vaik­selt oma „väi­ke­se ini­me­se“ as­ju: kõ­pit­se­sin ma­ja juu­res, veet­sin las­te­ga ühist ae­ga. Ühel het­kel hak­kas ni­na är­ri­ta­ma suit­su­ving. Mõt­le­sin, et kee­gi teeb sau­na, kui­gi ühest­ki korst­nast ei paist­nud suit­su­sam­mas ker­ki­vat. Tos­su oli ma­ja­de va­hel pä­ris pal­ju. Siis sain ju­ba pa­ha­seks – kee­gi teeb lõ­ket nii tu­leoht­li­kul ajal! Ei ol­nud ka see ole­tus õi­ge – see, mis en­nist mu nin­na tun­gis, oli­gi pa­han­du­se lõhn, mil­le­ga kee­gi hoo­le­tu hak­ka­ma oli saa­nud. Mets põ­les. Põ­leb veel prae­gu­gi. Põ­leb veel mit­meid päe­vi.

Va­ba­taht­li­ku pääst­ja­na oo­ta­sin te­le­fo­ni­kõ­net, et kus­tu­ta­ma min­na. Ega see va­ba­taht­li­kuks ole­mi­ne eri­ti va­ba­taht­lik ole. Roh­kem na­gu si­se­mi­ne sund. Ilm­selt al­gu­se saa­nud maast ma­da­last koos va­ne­ma­te ini­mes­te ma­nit­sus­te­ga ol­la tub­li, hoi­da oma ko­dus kor­da ja puh­tust. Suu­re­maks kas­va­des on need ko­du pii­rid kui­da­gi laie­ne­nud – siin väi­ke­ses Aeg­vii­dus ei ta­ha need mit­te aia­vä­ra­vas lõp­pe­da. Poo­di ja­lu­ta­des no­pid ik­ka üles tee ää­rest jää­ti­se­pa­be­ri ja tal­gu­päe­val ei tu­le mõt­tes­se­gi min­na kin­no, vaid ik­ka re­hit­sed või lööd mu­jal käed tal­gu­töö­de­le kül­ge.

Nii on ka va­ba­taht­li­ku pääs­te­ga. Ta­haks käed kül­ge lüüa. Kui kut­se­li­sed pääst­jad jõua­vad Aeg­vii­tu 20-25 mi­nu­ti­ga, siis pääs­teau­to Aeg­vii­du va­ba­taht­li­ke­ga on sõi­du­val­mis ta­va­li­selt 7-8 mi­nu­ti­ga. Tu­le­kah­ju kor­ral on ka 12 mi­nu­tit ko­hu­ta­valt pikk aeg oo­da­ta. Ja kui su lä­he­dal juh­tub õn­ne­tus, tu­le­kah­ju või ava­rii, on vä­ga ras­ke ee­ma­le jää­da ja mit­te ai­da­ta. Pa­rem siis ju­ba en­nast oo­ta­ma­tu­teks olu­kor­da­deks et­te val­mis­ta­da ja koo­li­tust saa­da.

Prae­gust tu­le­kah­ju nii lä­he­dalt ko­ge­des on pal­jud Aeg­vii­tu just hil­ju­ti ko­li­nud ini­me­sed aval­da­nud soo­vi pääs­te­töö­des abiks ol­la. Tih­ti on mul­le jää­nud sot­siaal­mee­diast ko­ha­lik­ke olu­sid kir­jel­da­va­test pos­ti­tus­test mul­je just­kui en­ne „lin­nai­ni­me­se“ maa­le ko­li­mist po­le siin min­git elu käi­nud­ki. Vot mi­na tu­len ja teen ja nüüd hak­kab siin al­les mi­da­gi­gi tsi­vi­li­see­ri­tud maail­ma moo­di väl­ja nä­ge­ma… Te­ge­li­kult elu maal käib. Aga vaik­se­malt kui lin­nas. Al­gu­ses pead tä­he­le­pa­ne­li­kult kuu­la­ma, mis si­nu üm­ber toi­mub ja siis saad aru, mil­li­ne pus­le­tü­ki­ke võik­sid si­na sel­les pil­dis ol­la. Ega ma riid­le, ela­ge aga lah­kes­ti sis­se. Ja mui­de – Aeg­vii­du Pääs­te­selt­si on uued te­gu­sad liik­med ala­ti oo­da­tud. Mi­da roh­kem ini­me­si, se­da liht­sam on or­ga­ni­sat­sioo­nil tõ­hu­salt te­gut­se­da.

Ala­ti ei pea va­ba­taht­lik pääst­ja tu­le­rin­del kan­ge­las­te­gu­sid kor­da saat­ma. Suur osa on en­ne­tus­te­ge­vu­sel. Mi­na­gi olen sel kor­ral toe­tav lii­ge. Es­mas­päe­va õhul töölt tul­les he­lis­ta­sin sõb­ra­le-pääst­ja­le ja kü­si­sin, mis ta teeb – kus­tu­tab. Oh mind, kui­das ma siis ise sel­le pea­le ei tul­nud? Järg­mi­ne kü­si­mus: mis sul va­ja on? Ja nii see lä­heb. Kor­ja­si­me kraa­mi ja ini­me­sed paa­ri tun­ni, paa­ri­küm­ne te­le­fo­ni­kõ­ne ning mes­sen­ge­ri­vest­lu­se­ga kok­ku ja min­di met­sa ap­pi.

Pi­sut ka mo­raa­li­jut­tu: pa­lun võt­ke mõn­da uu­dist siis­ki tõ­si­selt – näi­teks neid pääs­tea­me­ti ja rii­gi il­ma­tee­nis­tu­se tea­teid, kus rää­gi­tak­se suu­rest tu­leo­hust meie üm­ber. Suu­re õn­ne­tu­se põh­jus võib ol­la väi­ke hoo­le­tu ju­hus või mõt­le­ma­tu te­gu, mil­le ta­ga­jär­jed on vä­ga nuk­rad kui mit­te traa­gi­li­sed.