Iga kooliaasta toob kaasa vahel ka avalikkuse ette jõudvaid konflikte õpilaste ja õpetajate vahel. Enamasti just hinnete tõttu lahvatavad tülid on mõistlik lahendada koolisiseselt, kohtusse pöördumine olgu viimane ning väga põhjalikult argumenteeritud samm.
Paar aastat tagasi otsustas üks Tallinna kesklinnas asuv gümnaasium jätta keskkooli vastu võtmata poisi, kelle keskmine hinne oli 4,7. Kool selgitas joone taha jäämist kehvade tulemustega koolisisestel katsetel. Kui poisi ema hindamiskriteeriumide kohta küsis, esitati talle uus vastuvõtukord, mis tegelikult oli sellel hetkel seadusega vastuolus ja seega kehtetu.
Noormees kaebas gümnaasiumi kohtusse ning järgnev vaidlus kujunes kuudepikkuseks. Vaekauss jäi siiski poisi kasuks ning koolil tuli kinni maksta ka pere kohtukulud 23 000 krooni ulatuses.
Praktika põhjal võib öelda, et hinded ongi see teema, mille pärast õpilased ja õpetajad tihti vaidlevad, kuna sageli on tegemist subjektiivsete väärtustega. Kindlasti ei tohi tegevusetuks jääda nende hinnete puhul, mis otsustavad lapse teise kooli sissesaamise üle või mis mõjutavad lõputunnistust.
Kohtuvaidlused õppeasutuse ning õpilase vahel ei pruugi alati lõppeda õpilase võiduga. Samas võiksid erimeelsused laheneda poolte mõistlikul suhtumisel ja kokkuleppevalmidusel juba koolis.
Kui õpilane tunneb, et teda on hinnatud ebaõiglaselt, peaksid lapsevanemad rääkima kõigepealt asjaosalise õpetajaga. Samuti võib olukorra arutamiseks pöörduda klassijuhataja või lastevanemate esinduse poole.
Enamjaolt jõutakse mõlemale poolele sobiva lahenduseni juba sellel tasandil. Kui erimeelsused jäävad siiski püsima, oleks järgmine samm pöörduda koolidirektori, kooli hoolekogu või koguni haridusministeeriumi poole. Viimasel juhul peab probleem olema kindlasti hästi kirjeldatud ja põhjendatud.
Kohtu poole pöördumiseks on mõjuv põhjus vaid see, kui hinne või tulemus on otsustav õpilase edasise koolitee või ameti valimisel. Ehk teiste sõnadega, kui hindest oleneb teise kooli pääsemine, samasse kooli jäämine või kui hinne läheb lõputunnistusele.
Tuleb arvestada sellega, et kohus võtab arvesse vaid fakte ning hindab poolte tegevuste ja otsuste vastavust seadustele. Näiteks saab kohus kontrollida, kas eksam viidi läbi vastavalt kehtivatele eeskirjadele.
Tunnis läbivõetud materjali või konkreetset eksamisituatsiooni kohus ei tea ning tavaliselt menetluses ei arvesta.
Samas on kohtuniku jaoks arvestatavaks argumendiks, kui erinevate hindajate seisukohtade vahel esinevad silmatorkavad ja põhjendamatud lahkuminekud. Õpetaja põhjendused antud hinde suhtes ei tohi olla vastandlikud.
Kindlasti peaks objektiivselt hindama ka õpetaja ja õpilase eelnevat läbisaamist. Hindamisel ei tohi rolli mängida pedagoogi isiklik suhtumine lapsesse.
Priimusele „avansiks“ kõrgema hinde panemine või mõnele vähem andekale „kasvatuslikel eesmärkidel“ madalama hinde kirjutamine on lapse suhtes ülekohtune ega käi kokku õpetajaeetikaga.
