Eesti sealihasektor rajutuultes

1876
SIRJE POTISEPP, Toiduliidu juht
SIRJE POTISEPP,
Toiduliidu juht

Juba pea kaks aastat Eesti seakasvatajaid laastanud sigade Aafrika katk on viinud selleni, et Eesti tootjad ei suuda enam varustada kohalikku tarbijat vajaliku koguse sealihaga.
Sealiha on eestlaste jaoks olulisel kohal toidulaual, seda näitavad ka värskelt avaldatud eelmise aasta lihatarbimise numbrid. Sealiha tarbiti 2015. aastal inimese kohta 41,8 kg, mis on võrreldes 2014. aastaga 4,8 kg inimese kohta rohkem. Tegu on märkimisväärse sealiha tarbimise kasvuga, selle võib ühest küljest kirjutada eestlaste sealiha armastuse arvele.
Üle kahe aasta on möödas sellest, kui Eestis diagnoositi esimene sigade Aafrika katku juhtum metssigadel. Peatselt saab ka poolteist aastat ajast, mil sama diagnoosi sai esimene kodusiga. See tähendab, et mitu aastat ei ole Eesti seakasvataja, kellel on tootmine veel alles, saanud müüa oma toodangut piiranguteta ja teenida selle eest hinda, mida see väärt oleks. Vähesed tarbijad saavad aru, mida tähendavad tsoneeringud ning mis mõju nad omavad. Lühidalt öeldes on tegu kauplemis- ja käitlemispiirangutega sigadele ning sealihale.
Üheks piiranguks on värske liha ja elusloomade ekspordi keeld, samuti käitlemispiirangud. Nii tuleb tsoonist pärit sigu tappa eraldi päevadel, märgistada nende lihast tooteid eraldi ja töödelda liha vähemalt 80 kraadi juures. Kõike seda saadab suur bürokraatia ning veterinaarkulud.
Riik leiab, et punase ehk kolmanda tsooni piirangud ei keela seal sealiha tootmist ega muuda selle turustamist võimatuks. Muidugi mitte, kuid sellised piirangud on keerulised ja äärmiselt kulukad ning asetavad tootjad ebavõrdsesse konkurentsiolukorda.
Tõsi on, et kolmanda tsooni farmidest pärit liha on täiesti tavaline sealiha, läbinud ainult enne poelettidele jõudmist veelgi rangema kontrolli ega tohi riigipiiri ületada. Maaeluministeeriumi asekantsler Toomas Kevvai on öelnud, et patriootlik oleks osta liha, mis on III tsooni märgistusega.
Ei saa panna rahalist koormust seakasvatajate toetamisel puhtast patriotismist ainult meie kodanike peale. Kodanikud on tublid ja söövad hea meelega sealiha. Riik peab samuti näitama üles patriotismi ja tulema appi, sest Eesti sealiha isevarustatuse tase ei võimalda me inimestel enam süüa nii palju kohalikku sealiha, kui nad sooviksid. Eesti, kes on kogu aeg suutnud varustada oma riiki sealihaga, suudab seda teha vaid 80 protsendi ulatuses. Seakatkust tingitud piirangud aga jätkuvad ja isevarustatuse tase langeb edasi. Riigil tuleks kiiresti ja otsustavalt sekkuda, et päästa sektor hääbumisest.
Kui riik seab ettevõtjatele administratiivseid piiranguid, siis tuleb arvestada, et need tekitavad kulutusi. Suurenenud kulud omakorda halvendavad tootjate konkurentsivõimet. Siin oodatakse riigilt rahalist tuge, et tulla toime kõigi nende kulutustega ja saada hüvitust piirangute tõttu realiseerimata jäänud toodangu eest. Seakasvatajad on oma karjades juba emiste arvu märkimisväärselt vähendanud, lihatööstused on hakanud toormaterjali importima. Suretame vaikselt ja märkamatult oma kodumaist sealihatootmist välja. See ei ole patriootlik tegu.
Tahan Eesti sealiha süüa ja tean, et ka kõik eestlased eelistavad kodumaist toitu. Elementaarne oleks toetada Eesti seakasvatajaid samal määral kui toetatakse teistes Euroopa Liidu liikmesriikides. Tegu peab olema riiklikult olulise teemaga − ainult nii saame tagada, et meie tarbija saab osta kodumaist sealiha ja seakasvatajad ei lõpeta oma tootmist.