URVE PALO, riigikogu liige
Pole kahtlustki, et kõik Eesti inimesed soovivad maja või korteri võimalikult soodsalt soetada ning hiljem elektri, vee ja kütte eest vähem maksta. Loosung „Kodukulud alla!” on iseenesest kantud õigest mõttest, kuid paraku ei käi valitsusliidu sõnad ja teod siin kuidagi kokku.
Võimuerakonnad on viimase kahe aasta jooksul oluliselt tõstnud nii eluaseme hankimise kui ka haldamisega seotud kulusid. Käibemaksu kaheprotsendilise tõstmise tulemusena kerkisid 2009. aasta juulis vastavalt nii eluaseme muretsemise, ehitamise kui ka sisustuse ostmisega seotud kulud. See üleöö läbi surutud muudatus teeb maja ehitamise või põhjaliku remondi mitme tuhande euro võrra kallimaks.
Ja ärgem unustagem üha paisuvaid kommunaalmakseid, kuhu samuti käibemaksu otsa kruviti. Näiteks korteri puhul võib aastas rääkida täiendavast 40 eurost (üle 600 krooni) ja maja puhul vähemalt 70 eurost (1100 krooni). Lisakulu suurus sõltub muidugi korteri ja maja suurusest, kütte liigist ja elanike arvust.
Lisaks on valitsus tõstnud kütuse- ja elektriaktsiise, mille tulemusena on elektriaktsiis Eesti eratarbija jaoks 4,5 korda kõrgem, kui Euroopa direktiivid kohustavad. Kogu selle „lõbu” maksavad aga kinni koduomanikud.
Samal ajal tuleb korteriomanikel tasuda aastas keskmiselt maamaksu 10-15 eurot (160-230 krooni) ja majaomanikel umbes 100-130 eurot (1600-2000 krooni). Tõsi, Tallinnas maksavad majaomanikud rohkem, kuid seda probleemi saanuks lahendada nii riigi poolt seatud maamaksu lae kui ka soodustustega vähemkindlustatutele.
Seega on põhjust tõdeda, et valitsus annab näpuotsaga (maamaksu kaotamine alates 2013. aastast) ja sülega võtab (käibemaksu tõus, kütuse- ja elektriaktsiisi kasv).
Koalitsioonipoliitikute väited, et nad muretsevad selle üle, kuidas Eesti inimesed suudaksid endale oma kodusid soetada ja kommunaalkulusid maksta, ei kõla nende näidete varal kuigi usutavalt.
Ei kümne ega saja euroga, mida tulevikus saab tänu maamaksu kaotamisele kokku hoida, pole võimalik oma elamistingimusi parandada. Aga just sellele rõhus valitsusliidu retoorika. Maamaksust sai justkui imerelv hinnatõusude tõkestamisel.
Täna elab korterites 70 protsenti Eesti elanikest, kelle „ maamaksu võit” jääb elu üleüldise kallinemise taustal aastas keskmiselt kümne euro kanti.
Valitsusel lasub ka selge kohustus hüvitada omavalitustele need 17 miljonit eurot, millest linnad ja vallad maamaksu kaotamise tõttu ilma jäävad.
Kuidas see raha leitakse? Kas lisanduvate kaudsete maksude näol, nagu siiani on kombeks olnud või avalike teenuste kättesaadavuse halvenemise või kallinemise teel? Eelmisel aastal maamaksu kaotanud Harku vald tõstis järsult lasteaiakoha maksu, mis halvendas oluliselt lastega perede majanduslikku olukorda.
Kui valitsusel peaks juhuslikult 17 miljonit eurot tagataskust võtta olema, siis mina soovitan investeerida need programmi „Igale lapsele lasteaiakoht“ taastamisse. Antud summaga saaks aastas ehitada 15 uut lasteaeda ja luua nii juurde 2000 täiendavat lasteaiakohta. Täna ei jagu Eestis lasteaiakohti umbes 4000 mudilasele.
Paraku tegeleb valitsuskoalitsioon rahva jaoks sisuliste küsimuste lahendamise asemel populismiga. „Kodukulud alla“ loosungi varjus on viimastel aastatel tegeletud kodukulude tõstmisega.
