Paljud ettevõtted, organisatsioonid ja ühendused näevad suurt vaeva paistmaks oma sõnumiga üldisest infomürast silma. Mõned segmenteerivad oma potentsiaalse auditooriumi peensusteni, teised lajatavad kõigile ühe puuga, paisates teabe läbi teleriekraani tuhandetele vaatajatele puremiseks.
Kuusalu elanikuna olen möödunud nädalatel saanud imestada 13. sajandil rajatud Kuusalu kiriku massikommunikatsiooni viimase sõna, Saksamaalt Petit&Gebrüder Edelbrock’i valukojast pärit kellakomplekti, üle. Pühakoda mõõdab ühtemoodi nii varajasele ärkajale, kui ka hommikul või nädalavahetusel kauem magavale inimesele, paneb ühte patta kakofoonilise kellamängu austaja jumaliku vaikuse hindajaga.
Varieerides erinevaid kellakõlasid on kirik leidnud põhjuse iga veerandtunnise pausi järel oma olemasolust märku anda, pikemalt kinnistada kirikukeskset mõtlemist südapäeval, ja pühapäeva ennelõunasel ajal teha sellist mürglit, mis ümbruskonna marjulistele ja seenelistele Kuusalu asukoha kohta kahetisi mõtteid ei jäta.
Usun, et paljud kohalikud ettevõtted oleks võimaluse üle enda toodetest/teenustest igal veerandtunnil valjult märku anda, väga uhked. Autotöökoda teataks hommikul soodsatest rehvivahetushindadest, toidupood annaks märku kella kümnesest alkoholimüügi algusest ning pubi teataks kella 18 ajal pikemas teadaandes pidutsemisperioodi avapaugust.
Olen loomulikult rõõmus, et kirik on leidnud vahendid ja võimalused oma kellapargi märkimisväärseks uuendamiseks, kuid kellade helistamisel peaks siiski silmas pidama kogu Kuusalu sotsiaalset assortiid, arvestama hilisemate ärkajate ja öösiti töötajatega, inimestega, kellel pühapäeva hommik on ehk ainuke nädalas, millal kauemaks voodisse jääda saab.
Tammsaare „Tões ja õiguses” löödi kirikus vaesema inimese surma korral ühe kellaga, rahakamate surijate lähedased tellisid matuse juurde paariskellad.
Kuusalus lüüakse kolmega – ja seda igapäevaselt.
