Kevad liikluses

1867

Kaisa Kajo, Ida-Harju konstaablijaoskonna piirkonnapolitseinik

Seoses saabuva kevadega võib teedel ja tänavatel näha aina rohkem kaherattalisi sõidukeid. Kuna jalgratturite, mopeedijuhtide ja mootorratturite oskused võivad pärast talvist pausi vajada meeldetuletamist ning autojuhid ei ole samuti harjunud kaherattalisi tänavapildis nägema, võib just kevadel tulla kaherattaliste liiklejatega ette ohtlikke olukordi. Seetõttu on oluline, et kõik sõidukijuhid oleksid tavapärasest veelgi tähelepanelikumad. Et kõik liiklejad tervelt koju jõuaksid, on oluline eelkõige õigel ajal teisi liiklejaid märgata ja üksteisega liikluses arvestada.
Väga paljud lapsed käivad kevaditi ja sügiseti jalgrattaga koolis. Kuna lapsed võivad jalgratastega teha ootamatuid manöövreid ning ei oska läheneva sõiduki kiirust ega peatumisteekonda sageli õigesti hinnata, võivad oma tegevusega põhjustada liikluses ohtlikke olukordi. Iga jalgrattur peab teel liigeldes teadvustama, et jalgratas on samuti sõiduk ning liikluses osaledes tuleb ka jalgratturil täita liiklusseaduse nõudeid.
Ohutuim on jalgrattaga sõita jalgratta- ja jalgteel, selle puudumisel sõidutee parempoolse ääre lähedal. Maapiirkonnas, kus kergliiklus- või kõnniteed puuduvad, võib tihti näha lapsi, kes sõidavad jalgratastega mitmekesi koos, osa ühel pool ja osa teisel pool teed. Kui sellisel juhul mõlemast suunast auto tuleb, võivad jalgratturid jääda väga ohtlikku olukorda.
Kõnniteel võivad jalgrattaga sõita vaid kuni 12aastased lapsed. Vanematel lastel ja täiskasvanutel on kõnniteel lubatud jalgrattaga sõita juhul, kui nad saadavad jalgrattaga sõitvat kuni 12aastast last, sõidutavad rattatoolis väikelast või kui sõiduteel sõitmine on tee seisukorra tõttu oluliselt raskendatud. Sõiduteel võib jalgrattaga üksinda sõita vähemalt 10aastane laps ning 10-15aastasel jalgratturil peab olema sõiduteel sõites kaasas jalgrattajuhiluba. Väiksemad lapsed võivad jalgrattaga sõita vaid kõnniteel, jalgrattateel ja õuealal.
Alla 16aastasel jalgratturil, ka rattatoolis sõidutataval lapsel, on kohustuslik olla jalgrattakiivriga ning ka kõikidel vanematel lastel ja täiskasvanutel on soovituslik kiivrit kanda. Kuna lapsed ei oska jalgrattaga sõites kõiki ohtusid õigesti hinnata ning tahavad sageli kaaslastele oma oskusi demonstreerida, tuleb kukkumisi ikka ette. Katkised põlved ja küünarnukid paranevad, kuid peavigastus võib tekitada pöördumatuid kahjustusi.  Kiiver peab olema paras, korralikult peas, rihmad parajaks reguleeritud ja kinni, vastasel juhul ei ole kiivrist kukkumise korral kasu.
Oluline on ka jalgratta tehniline seisukord ja varustus – nõuetekohased helkurid, pimedal ajal tuled, kell ja töökorras pidurid. Eriti lastel on soovitav kanda helkurvesti või helkurjopet, mis suurendab oluliselt jalgratturi nähtavust pimedal ja ka valgel ajal. Lapsed soovivad tihti üksteist pakiraamil sõidutada, kuid jalgratta pakiraam ei ole selleks ette nähtud, selline sõidutamine keelatud. Jalgrattaga võib sõitjat vedada vaid spetsiaalses laste rattatoolis või laste jaoks mõeldud jalgratta järelkärus.
Maapiirkonnas tuleb ette, et lapsed sõidavad ATVga või mopeediga, omamata juhtimisõigust. Sageli on ka sõiduvahend kehtestatud korras registreerimata ega vasta tehnilistele nõuetele. ATVd on teel liiklemiseks võimalik registreerida olenevalt võimsusest kas mopeedina, mootorrattana või ratastraktorina. Mopeedi juhtimisõigust on võimalik saada alates 14. eluaastast. See tähendab, et alla 14aastastel ei ole ühegi mootorsõidukiga liikluseks avatud teedele asja, nad peavad kuni juhtimisõiguse saamiseni piirduma jalgrattaga.