Kuulsin sellist lugu. Tudengid saadeti koolipraktikale eesmärgiga toetada õpilaste arengut. Nad saavutasid õpilastega väga hea kontakti. Matemaatikatunnis oli kontrolltöö. Õpetaja lubas selle tudengitel läbi viia. Üllatus oli suur, kui kõik õpilased said hindeks viie. Praktika juhendajaga vaadati läbi videolint kontrolltöö läbiviimisest. Selgus, et kontrolltöö ajal tõstis üks ja teine õpilane käe, kutsusid tudengi enda juurde ja küsisid, et ei saa aru, mida ülesandes tegema peab. Tudengid seletasid püüdlikult, andisid õige niidiotsa kätte ja enamgi. Seega hindasid tudengid kontrolltöödes oma teadmisi. See lugu on ilmekas näide, kuidas õpilast toetada ei tohi.
Tänapäeva koolielu eeldab üha enam õpilase toetamist, sealhulgas eriti haridusliku erivajadusega õpilase toetamist. Aga kuidas kaasava õppe käigus õpilast toetada?
Õpilast juhendavad õpetajad märkavad esimesena, kui tal on õppimine raske. Oluline on leida sobiv tugimeede, õppevorm või -kava. Koolis töötava haridusliku erivajadusega õpilaste õppe koordinaatori ülesanne on kaardistada täpselt laste vajadused ja koos tugispetsialistidega pakkuda välja abi konkreetsele lapsele. Selleks avatakse lapsele individuaalse arengu jälgimise kaart.
Kõige levinumad tugimeetmed on logopeediline abi, õpiabirühma või pikapäevarühma tunnid. Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ütleb, et õpilasele tuleb tagada tasuta eripedagoogi (sh logopeedi), psühholoogi ning sotsiaalpedagoogi teenus. Kui aga koolis ei tööta logopeedi ega eripedagoogikaalase ettevalmistusega õpiabirühma õpetajat? Sel juhul kool ostab teenuse õppenõustamiskeskuselt, mille spetsialistid käivad koolis üks kord kuus. Või on kohalikus omavalitsuses palgal spetsialist, kes töötab mitme kooli õpilastega. Need on asendusvõimalused, mis justkui täidavad seaduse nõude, aga ei toeta erivajadusega õpilast tema igapäevases töös.
Haridusliku erivajadusega õpilasele võib koostada individuaalse ainekava, lapsevanema nõusolekul muuta õppeaega, -sisu, -protsessi ja -keskkonda.
Eestis on palju võimalusi „eriliste“ laste toetamiseks. Kool võib moodustada klasse õpiraskustega õpilastele, käitumisprobleemidega õpilastele, kasvatusraskustega õpilastele. Nendes klassides on kehtestatud õpilaste arvu piirnorm 12.
Viimasel ajal on koolid hakanud moodustama väikeklasse, kus õpib kuni 4 õpilast. Need ei ole mõeldud „rahutute“ ja „raskete“ õpilaste jaoks, vaid õppe korraldamiseks väga tõsiste diagnooside puhul nagu aktiivsus- ja tähelepanuhäire, autismi spektri häire, sõltuvushäire. Väikeklassi õpetajal peavad olema eripedagoogikaalased teadmised ning oskused. Haridusliku erivajadusega õpilasele võib korraldada õpet kodus ja ka ühele õpilasele keskendatud õpet. Need on võimalused, mida rakendatakse erandjuhtudel väga raske haigusega õpilastele.
On veel võimalusi, näiteks tasuta psühholoogi teenus peab olema tagatud igas koolis. Kahtlemata on kaasava hariduse võtmesõna koostöö – seda nii kooli kui kodu , õpetajate ja tugispetsialistide, õpilaste vahel. Oluline on õpilast toetav koostöövõrgustik ja kõikide osapoolte täielik teavitamine. Ei piisa ainult tugimeetme määramisest, tuleb pidevalt jälgida selle tulemuslikkust, vähemalt kord õppeaastas otsustada tugimeetme jätkamine või muutmine. Kaasava hariduse muutumine igapäevaseks eeldab inimeste hoiakute muutmist. See tähendab, et õpetajad ja lapsevanemad peavad õigeks „eriliste“ laste õppimist tavakoolis.
