Kesk­kon­na­sääst­li­kest va­li­ku­test

FA­RIŠ­TA­MO EL­LER

Eel­mi­sel su­vel käi­sin suu­re pub­li­kuar­vu­ga vä­li­kont­ser­dil, kus nau­ti­da suut­sin vaid vii­mast li­sa­lu­gu. Seal sai mi­nu jaoks eri­ti sel­geks – kui kul­tuu­ri loo­mi­sel luuak­se kont­rol­li­ma­tult ja mõt­le­ma­tult prü­gi, ei ole kul­tuur mi­nu mee­lest kul­tuu­ri ni­me väärt ega to­hiks ka se­da prü­gi ko­gust väärt ol­la. Mit­te mis­ki ei to­hiks ol­la väärt prü­gi toot­mist, mis oleks tei­si­ti pla­nee­ri­mi­sel või­nud jää­da toot­ma­ta.

Äs­ja lõp­pes lau­lu­pi­du, mil­lest en­ne toi­mu­mist ha­ka­ti rää­ki­ma kui ro­he­li­sest lau­lu­peost, sot­siaal­mee­dias ring­les üles­kut­se pis­ta kot­ti oma lu­si­kas ja lau­lu­väl­ja­kul prü­gi sor­tee­ri­da. Fo­tod sot­siaal­mee­dias näi­ta­sid, et kui­gi idee on suu­re­pä­ra­ne ja loo­gi­li­ne, oli vaa­te­pilt pä­rast pi­du sa­ma ma­sen­dav na­gu ta­va­li­selt: prü­gi­kas­tid aja­sid üle, prü­gi jäe­ti ma­ha ve­de­le­ma. Võik­si­me suu­na­ta oma loo­me­jõud sel­les­se, kui­das enam nii ei lä­heks. Või­ma­lu­si on pal­ju, näi­teks te­ha kü­la­lis­te­le ko­hus­tus­li­kuks oma söö­gi­riis­tad, toit­lus­ta­ja­te­le top­si­rin­gi tee­nus.

Sest kah­juks on nii, et kui on va­li­da, siis va­li­tak­se ik­ka see, mis tun­dub mu­ga­vaim.
Mi­da te­ha, et kesk­kon­na­hoid oleks me iga­päe­vae­lu nor­maal­ne osa? Iga te­gu, ole­mi­ne ja elu­vald­kond peaks ole­ma kan­tud soo­vist te­gut­se­da kõi­ge kesk­kon­na­hoid­li­ku­mal vii­sil, mi­da suu­da­me väl­ja mõel­da.

Toon näi­teks Soo­me EL ees­is­tu­mi­se, mis on klii­ma- ja kesk­kon­na­kü­si­mu­si rõ­hu­tav. Nad pa­ku­vad kü­la­lis­te­le kraa­ni­vett plast­pu­de­lis vee ase­mel ja kü­la­lis­te kin­gi­tus­te ase­mel kom­pen­see­ri­tak­se hoo­pis len­nu­rei­si­de saas­tek­voo­te. Iga me te­ge­vus peaks si­sal­da­ma läh­teü­le­san­net ol­la nii kesk­kon­da­sääs­tev, kui või­ma­lik. Ja te­ha see isee­ne­sest­mõis­te­ta­valt ma­jan­dus­li­kult mõt­te­kaks. Kui mis­ki ei tun­du ma­jan­dus­li­kult ka­su­lik, tu­leb veel mõel­da ja ideid ge­ne­ree­ri­da.

Olen näi­nud pal­ju neid, kes nau­di­vad kont­ser­ti, aga tüh­ja joo­gi­top­si vis­ka­vad sin­na ma­ha. On neid, kes ka­su­ta­vad uh­kelt oma vin­ge di­sai­ni­ga joo­gi­pu­de­lit, aga koh­vi os­ta­vad jär­je­kind­lalt ühe­kord­ses­se joo­gi­top­si. Ma soo­vi­taks te­ha en­da­le ree­gel, et ei os­ta süüa või juua, kui peab ka­su­ta­ma ühe­kord­set top­si või nõu­sid ja po­le en­da koh­vi­top­si, joo­gi­pu­de­lit, lu­si­kat ja/või kar­pi kaa­sas. See, et meil Ees­tis suur osa ol­me­jäät­me­test põ­le­ta­tak­se, ei ole õi­gus­tus ol­mep­rü­gi toot­mi­seks!

Ma ei vä­si imes­ta­mast, nä­hes ini­me­si, kes hoo­lit­se­vad oma ter­vi­se eest, te­ge­le­vad ene­sea­ren­gu­ga, aga kirt­su­ta­vad ni­na vei­di mul­ju­da saa­nud õu­na pea­le või vis­ka­vad hea toi­du mi­ne­ma, sest ta­haks mi­da­gi muud süüa. Toi­du­rais­ka­mi­ne on maail­mas üks suu­re­maid kesk­kon­na­prob­lee­me – kol­man­dik too­de­tud toi­dust vi­sa­tak­se ära. Me ei pea toi­tu suur­tes ko­gus­tes va­ru­ma, sest äk­ki jääb puu­du või tu­leb isu. Olin hil­ju­ti ühel pi­ka­laua sün­ni­päe­val, kus toi­tu jäi üle kaks kor­da nii pal­ju, kui ära söö­di. Tel­li­tud oli roh­kem, kui tu­li­ja­te ar­vu jär­gi oleks pi­da­nud, sest äk­ki mui­du tu­leb puu­du.

Loo­mu­li­kult üt­leb nüüd kee­gi, et aga suur­kor­po­rat­sioo­nid, ne­mad laas­ta­vad pla­nee­ti. Mis meie siin, väi­ke­sed… Är­me tar­bi sel­lis­te toot­ja­te too­dan­gut, kes ei ole kesk­kon­na­sõb­ra­li­kud! Är­me toe­ta oma ra­ha­ga maail­ma, mis laas­tab pla­nee­ti. Uu­ri­me, loe­me, mõt­le­me, ja tee­me tead­li­kud va­li­kud iga päev igas oma elu­vald­kon­nas. Sea­du­sed peak­sid veel­gi kar­mi­malt kesk­kon­na saas­ta­mist kee­la­ma, aga po­lii­ti­kud en­ne nen­de tee­ma­de­ga tõ­si­se­malt te­ge­le­ma ei hak­ka, ku­ni va­li­ja­telt ehk meilt en­dilt sel­leks nõud­lust ei ole.