FARIŠTAMO ELLER
Eelmisel suvel käisin suure publikuarvuga välikontserdil, kus nautida suutsin vaid viimast lisalugu. Seal sai minu jaoks eriti selgeks – kui kultuuri loomisel luuakse kontrollimatult ja mõtlematult prügi, ei ole kultuur minu meelest kultuuri nime väärt ega tohiks ka seda prügi kogust väärt olla. Mitte miski ei tohiks olla väärt prügi tootmist, mis oleks teisiti planeerimisel võinud jääda tootmata.
Äsja lõppes laulupidu, millest enne toimumist hakati rääkima kui rohelisest laulupeost, sotsiaalmeedias ringles üleskutse pista kotti oma lusikas ja lauluväljakul prügi sorteerida. Fotod sotsiaalmeedias näitasid, et kuigi idee on suurepärane ja loogiline, oli vaatepilt pärast pidu sama masendav nagu tavaliselt: prügikastid ajasid üle, prügi jäeti maha vedelema. Võiksime suunata oma loomejõud sellesse, kuidas enam nii ei läheks. Võimalusi on palju, näiteks teha külalistele kohustuslikuks oma söögiriistad, toitlustajatele topsiringi teenus.
Sest kahjuks on nii, et kui on valida, siis valitakse ikka see, mis tundub mugavaim.
Mida teha, et keskkonnahoid oleks me igapäevaelu normaalne osa? Iga tegu, olemine ja eluvaldkond peaks olema kantud soovist tegutseda kõige keskkonnahoidlikumal viisil, mida suudame välja mõelda.
Toon näiteks Soome EL eesistumise, mis on kliima- ja keskkonnaküsimusi rõhutav. Nad pakuvad külalistele kraanivett plastpudelis vee asemel ja külaliste kingituste asemel kompenseeritakse hoopis lennureiside saastekvoote. Iga me tegevus peaks sisaldama lähteülesannet olla nii keskkondasäästev, kui võimalik. Ja teha see iseenesestmõistetavalt majanduslikult mõttekaks. Kui miski ei tundu majanduslikult kasulik, tuleb veel mõelda ja ideid genereerida.
Olen näinud palju neid, kes naudivad kontserti, aga tühja joogitopsi viskavad sinna maha. On neid, kes kasutavad uhkelt oma vinge disainiga joogipudelit, aga kohvi ostavad järjekindlalt ühekordsesse joogitopsi. Ma soovitaks teha endale reegel, et ei osta süüa või juua, kui peab kasutama ühekordset topsi või nõusid ja pole enda kohvitopsi, joogipudelit, lusikat ja/või karpi kaasas. See, et meil Eestis suur osa olmejäätmetest põletatakse, ei ole õigustus olmeprügi tootmiseks!
Ma ei väsi imestamast, nähes inimesi, kes hoolitsevad oma tervise eest, tegelevad enesearenguga, aga kirtsutavad nina veidi muljuda saanud õuna peale või viskavad hea toidu minema, sest tahaks midagi muud süüa. Toiduraiskamine on maailmas üks suuremaid keskkonnaprobleeme – kolmandik toodetud toidust visatakse ära. Me ei pea toitu suurtes kogustes varuma, sest äkki jääb puudu või tuleb isu. Olin hiljuti ühel pikalaua sünnipäeval, kus toitu jäi üle kaks korda nii palju, kui ära söödi. Tellitud oli rohkem, kui tulijate arvu järgi oleks pidanud, sest äkki muidu tuleb puudu.
Loomulikult ütleb nüüd keegi, et aga suurkorporatsioonid, nemad laastavad planeeti. Mis meie siin, väikesed… Ärme tarbi selliste tootjate toodangut, kes ei ole keskkonnasõbralikud! Ärme toeta oma rahaga maailma, mis laastab planeeti. Uurime, loeme, mõtleme, ja teeme teadlikud valikud iga päev igas oma eluvaldkonnas. Seadused peaksid veelgi karmimalt keskkonna saastamist keelama, aga poliitikud enne nende teemadega tõsisemalt tegelema ei hakka, kuni valijatelt ehk meilt endilt selleks nõudlust ei ole.