Pidu peeti Uuri külas MAIE ORAVA kodukohas Trullukse mäel vaatega merele ja metsadele.
„Sugugi mitte iga piirkond ei saa uhkustada sellega, et neil oleks nii palju andekaid noori laululapsi,” lausus Kahala külade päeva korraldaja, Uuri külavanem ning Kuusalu vallavolikogu liige Emil Rutiku, kui kutsus lavale kohalikest lastest koosneva ansambli Külli-Katri Eskeni juhendamisel.
Kuusalu vallas Kahala järve ääres olevatel küladel on aastatepikkune traditsioon saada suvel kokku ning pidada koos maha suur pidu. Möödunud aastal oli pidu Kahala külas Oldojal, tänavu Uuri külas Trulluksel.
Järve ümbrusesse jäävad Kahala, Soorinna, Muuksi, Pudisoo, Uuri, Mustametsa külad, lähedal on ka Kolga alevik. Laupäeval, 15. juulil olid Kahala küla päeval tantsujuhi Maie Orava kodukohas Trullukse mäel ümbruskonnast mitusada elanikku, kaasas söögid-joogid, tantsud ja laulud. Peo stiil oli kolhoosiaeg, seda kasutasid peokülalised riietuses, söökides, aga ka sõiduvahenditest – välja olid aetud nõukogudeaegsed sõidukid.
Pidu algas vestlusringiga, kus Kolga mõisa giid ja fondihoidja Ulvi Meier kõneles Kahala järve külade piirkonna ajaloost. Temaga vestles Erki Vaikre MTÜst Estlander.
Ulvi Meier jutustas, et piirkond on tuntud muistsete hiiepaikade ja ohvrikivide poolest, mille juures on tuhandeid aastaid koos käidud, peetud ohvripidu ja tehtud lõket, tulele ohverdati parimad palad – püha puu, lisati ka sorts õlut.
Ta rääkis, et mäletab lapsepõlvest 1960ndatel aastatel oma Kaasiku kodutalu, mille ümber olid valged kasepuud nii tihedalt, et ei paistnud Uuri ega Mustametsa küla. 1970ndatel algas maaparandus, mis jättis Kahala järve ümber lagedad väljad, kivid lükati kokku, kadakased karjamaad rüüstati.
Ulvi Meier sõnas, et kohanimed muutuvad ajas väga ruttu: „Igal künkal, heinamaal, küünil, kraavil ja puul oli kunagi oma nimi. Loodan väga, et vanemad inimesed neid veel mäletavad ning tulevad minu juurde muuseumisse oma mälestusi talletama. Tänapäeval on maatükkide nimed hoopis teised, on tekkinud Järveniidu, aga ka eksootilisemad Eldorado ja Päikesetõusu.”
Erki Vaikre küsimusele, miks on kivikalmeid leitud just Kahala järve idakaldalt, mitte mujalt, vastas Ulvi Meier, et seda soodustas paekivine pinnas. Järve lõunakaldal on madalamad ning musta mullaga maad.
Pärast vestlust kutsus õhtujuht Emil Rutiku kõik pidulised ühispildile, hakati sööma vardas küpsetatud siga ning teisi piduroogasid. MTÜ Estlander pakkus õlletelgis võimalust kokku segada ürdiõlu. Tumedale või heledale õllele sai lisada mett, taruvaiku ning tõmmiseid – piparmündi, apteegitilli, hibiskuse, melissi, pärnaõie või pässiku. Telgi kõrval sai Estlanderi eestvedamisel proovida õnne Kahala Karu Ammutiirus laskmisega.
Lavale astusid Külli-Katri Eskeni laululapsed, kohalikud lapsed, kes külade päevaks moodustasid ansambli, ning Hardi Hinn Kolga-Aablast. Lastele korraldas köievedu, kummikujooksu ja teisi tähelepanu-jooksumänge Uuri küla elanik Maria Prääts. Õhtul mängis tantsuks ansambel MTJ.