Kaha­la jär­ve kü­la­de päe­val olid ür­diõl­le õpi­tu­ba ja kol­hoo­sis­tii­lis pi­du

1715
Kahala järve külad pidasid pidu – mängujuht MARIA PRÄÄTS selgitas välja parimad kummikujooksjad.

Pi­du pee­ti Uu­ri kü­las MAIE ORA­VA ko­du­ko­has Trul­luk­se mäel vaa­te­ga me­re­le ja met­sa­de­le.

„Su­gu­gi mit­te iga piir­kond ei saa uh­kus­ta­da sel­le­ga, et neil oleks nii pal­ju an­de­kaid noo­ri lau­lu­lap­si,” lau­sus Ka­ha­la kü­la­de päe­va kor­ral­da­ja, Uu­ri kü­la­va­nem ning Kuu­sa­lu val­la­vo­li­ko­gu lii­ge Emil Ru­ti­ku, kui kut­sus la­va­le ko­ha­li­kest las­test koos­ne­va an­samb­li Kül­li-Kat­ri Es­ke­ni ju­hen­da­mi­sel.
Kuu­sa­lu val­las Ka­ha­la jär­ve ää­res ole­va­tel kü­la­del on aas­ta­te­pik­ku­ne tra­dit­sioon saa­da su­vel kok­ku ning pi­da­da koos ma­ha suur pi­du. Möö­du­nud aas­tal oli pi­du Ka­ha­la kü­las Ol­do­jal, tä­na­vu Uu­ri kü­las Trul­luk­sel.
Jär­ve ümb­ru­ses­se jää­vad Ka­ha­la, Soo­rin­na, Muuk­si, Pu­di­soo, Uu­ri, Mus­ta­met­sa kü­lad, lä­he­dal on ka Kol­ga ale­vik. Lau­päe­val, 15. juu­lil olid Ka­ha­la kü­la päe­val tant­su­ju­hi Maie Ora­va ko­du­ko­has Trul­luk­se mäel ümb­rus­kon­nast mitusada ela­nik­ku, kaa­sas söö­gid-joo­gid, tant­sud ja lau­lud. Peo stiil oli kol­hoo­siaeg, se­da ka­su­ta­sid peo­kü­la­li­sed riie­tu­ses, söö­ki­des, aga ka sõi­du­va­hen­di­test – väl­ja olid ae­tud nõu­ko­gu­deaeg­sed sõi­du­kid.
Pi­du al­gas vest­lus­rin­gi­ga, kus Kol­ga mõi­sa giid ja fon­di­hoid­ja Ul­vi Meier kõ­ne­les Ka­ha­la jär­ve kü­la­de piir­kon­na aja­loost. Te­ma­ga vest­les Er­ki Vaik­re MTÜst Est­lan­der.
Ul­vi Meier ju­tus­tas, et piir­kond on tun­tud muist­se­te hiie­pai­ka­de ja ohv­ri­ki­vi­de poo­lest, mil­le juu­res on tu­han­deid aas­taid koos käi­dud, pee­tud ohv­ri­pi­du ja teh­tud lõ­ket, tu­le­le oh­ver­da­ti pa­ri­mad pa­lad – pü­ha puu, li­sa­ti ka sorts õlut.
Ta rää­kis, et mä­le­tab lap­se­põ­lvest 1960nd­a­tel aas­ta­tel oma Kaa­si­ku ko­du­ta­lu, mil­le üm­ber olid val­ged ka­se­puud nii ti­he­dalt, et ei paist­nud Uu­ri ega Mus­ta­met­sa kü­la. 1970­nda­tel al­gas maa­pa­ran­dus, mis jät­tis Ka­ha­la jär­ve üm­ber la­ge­dad väl­jad, ki­vid lü­ka­ti kok­ku, ka­da­ka­sed kar­ja­maad rüüs­ta­ti.
Ul­vi Meier sõ­nas, et ko­ha­ni­med muu­tu­vad ajas vä­ga rut­tu: „Igal kün­kal, hei­na­maal, küü­nil, kraa­vil ja puul oli ku­na­gi oma ni­mi. Loo­dan vä­ga, et va­ne­mad ini­me­sed neid veel mä­le­ta­vad ning tu­le­vad mi­nu juur­de muu­seu­mis­se oma mä­les­tu­si tal­le­ta­ma. Tä­na­päe­val on maa­tük­ki­de ni­med hoo­pis tei­sed, on tek­ki­nud Jär­ve­nii­du, aga ka ek­soo­ti­li­se­mad El­do­ra­do ja Päi­ke­se­tõu­su.”
Er­ki Vaik­re kü­si­mu­se­le, miks on ki­vi­kal­meid lei­tud just Ka­ha­la jär­ve ida­kal­dalt, mit­te mu­jalt, vas­tas Ul­vi Meier, et se­da soo­dus­tas pae­ki­vi­ne pin­nas. Jär­ve lõu­na­kal­dal on ma­da­la­mad ning mus­ta mul­la­ga maad.
Pä­rast vest­lust kut­sus õh­tu­juht Emil Ru­ti­ku kõik pi­du­li­sed ühis­pil­di­le, ha­ka­ti söö­ma var­das küp­se­ta­tud si­ga ning tei­si pi­du­roo­ga­sid. MTÜ Est­lan­der pak­kus õl­le­tel­gis või­ma­lust kok­ku se­ga­da ür­diõ­lu. Tu­me­da­le või he­le­da­le õl­le­le sai li­sa­da mett, ta­ru­vai­ku ning tõm­mi­seid – pi­par­mün­di, ap­tee­gi­til­li, hi­bis­ku­se, me­lis­si, pär­naõie või päs­si­ku. Tel­gi kõr­val sai Est­lan­de­ri eest­ve­da­mi­sel proo­vi­da õn­ne Ka­ha­la Ka­ru Am­mu­tii­rus lask­mi­se­ga.
La­va­le as­tu­sid Kül­li-Kat­ri Es­ke­ni lau­lu­lap­sed, ko­ha­li­kud lap­sed, kes kü­la­de päe­vaks moo­dus­ta­sid an­samb­li, ning Har­di Hinn Kol­ga-Aab­last. Las­te­le kor­ral­das köie­ve­du, kum­mi­ku­jook­su ja tei­si tä­he­le­pa­nu-jook­su­män­ge Uu­ri kü­la ela­nik Ma­ria Prääts. Õh­tul män­gis tant­suks an­sam­bel MTJ.