Juulipööre jäätmekäitluses

1150

PEETER EEK, keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonna juhataja
Tänavu juulis, kaks päeva pärast Suure Prantsuse revolutsiooni ja Bastille´i vallutamise aastapäeva toimus Euroopa Liidus jäätmerevolutsioon. Ajalooks said kõik EL-i nõuetele mittevastavad ladestuskohad enamuses teistes liikmesriikides.

Suure muutuse sisu oli vanade ehk ilma põhjata ja nõrgvee kogumise ning puhastuseta prügilate sulgemine, sest need on keskkonnale suur risk. Hulk selliseid prügilaid suleti juba alates aastast 2001, enamus on nüüdseks ka korrastatud. Suuremat tähelepanu on pälvinud muudatuste mõju teenuse hinnale, sest see arvatakse olevat otseseoses veokaugusega. Siiski ei sõltu hind veokaugusest otseselt.

Teenusehinda ei määra niivõrd veokaugus, kuivõrd tehnilised ning korralduslikud asjaolud. Eeldavalt suunab suurem kulu mõtlema ka jäätmekoguse vähendamisele. Uuringud näitavad, et seni ladestatud olmejäätmetes on 30–35% köögijäätmeid ehk tinglikult kartuli- ja banaanikoori. Aga miks peab kartulikoori vedama maa ja mere taha? Ehk tuleks korraldada nende liigitikogumine ja kompostimine kohapeal?

Sama kehtib paberi, pakendi jms kohta. Senine 700 kr/t ladestamise eest kohalikus prügilas tundus sedavõrd odav, et ei motiveerinud sortima. Seega motiveerib vanade prügilate sulgemine ja saastetasude tõus koos taaskasutusele mõeldud toetustega edendama jäätmete sortimist ja taaskasutust.

Korraldatud olmejäätmevedu pole ülemäära populaarne. Võib isegi nii väita, et paljud vallad-linnad on jäätmeseadust ka selles osas pikaajaliselt lihtsalt eiranud. Nüüd on siis näha, et “räästa alla” just nemad jäävadki, sest nn vabaturul on jäätmeveohinnad märgatavalt kerkinud, samas kui korraldatud jäätmevedu on hinnad stabiliseerinud.

Nii Eesti seaduste kui ka üldise EL praktika raames on olme-tavajäätmete käitlus oma­valitsuste korraldada. Eestis on üle 200 omavalitsuse, nende koostöö aga edeneb visalt. Seal, kus on suudetud ühised struktuurid käivitada – Kesk-Eestis, Valgamaal, Saare- ja Hiiumaal – on näha edenemist. Enamasti aga oodatakse jäätmekäitluse lahendust kui taevamannat.

Probleem on jätkuvalt seotud ka haldusterritoriaalsete ümberkorraldustega, 220 oma­valitsust on selgelt ebasobiv tasand jäätmekäitluse arendamiseks. Seni aga puudub alternatiiv, kellele see ülesanne panna. Ka on jäätmekäitluse korraldamine otseselt seotud muude omavalitsustele antud ülesannetega, mistõttu selle täielik lahutamine ei ole mõistlik. Optimaalne oleks 5–15 linna/valla koostööstruktuuri, neid aga meil napib. Tagajärjeks on projektide pidurdumine, omavaheline konkurents, mis asjatult põletab meie kõigi raha.

Kohalike valimiste kampaania on stardijoonel. Väga oluline on, et arutlusteemade hulka mahuks ka jäätmekäitlus. Ja ärgem keskendugem  sellele, kuidas saada vabastus kogumissüsteemist, vaid küsigem omavalitsusjuhtidelt, miks pole paljudes maakondades kättesaadav jäätmejaama teenus? Miks on mõned jäätmejaamad elanikele avatud vaid 2 tundi nädalas? Miks pole rakendatud korraldatud jäätmevedu, mis tagaks kindlad teenuse hinnad? Miks on osa elanikke veosüsteemiga liitumisest vabastatud – tõstab see ju teenuse hinda nendele, kes on süsteemis.

Et olla jäätmekäitluses Euroopaga vähegi võrreldav, tuleb Eestil seada eesmärgiks liigitikogumise osakaalu kahekordistamine, segajäätmete efektiivne energiakasutus spetsiaalsetes põletustehastes, jäätmejaamad peaksid maapiirkondades jääma maksimaalselt 10–15 km kaugusele.