ELEN ja MADIS SÕNAJALG toodavad Pikaveres suitsuliha

6196

Raasiku valla Pikavere küla Kõrgemäe talu väikeettevõte sai alguse oktoobris.

MADIS ja ELEN SÕNAJALG suitsetavad liha oma koduhoovi kuuris.
MADIS ja ELEN SÕNAJALG suitsetavad liha oma koduhoovi kuuris.

2013. aasta detsembris oli Raasiku vallas Pikaveres esimene külaturg. Kauplemas olid ka külaelanikud Elen ja Madis Sõnajalg, kes panid letile 10 kilo suitsuliha ning veidi õunu. Järgmisele turule võtsid nad kaasa juba 15 kilo liha, kolmanda turu ajaks oli leti ääres järjekord ning esitati lisatellimusi. Kuna nõudlus aina kasvas, otsustasid Sõnajalad asutada ettevõtte, mille loomiseks said toetust EASilt.
Igal nädalal müüvad nad liha Arukülas Raasiku OTTi turul, regulaarselt käivad müümas Tabasalu kaubakeskuses ning Peetri Selveri ees. Ülejäänud ajal käivad ühekordsetel laatadel-turgudel.
Elen ja Madis Sõnajalg ning nende kolm last on elanud Pikavere külas 5 aastat. Varem elasid nad Tallinnas Nõmmel, seejärel Jüris. Kuna maaelu tundus ahvatlev, panid nad sirkli kaardile ning leidsid Jürist 50 kilomeetri raadiuses majakese Pikavere põldude vahel.
Elen Sõnajalg rääkis, et kui maal elada, peab midagi tegema: „Alguses küla ei funktsioneerinud. Oleme üle keskmise aktiivsed, hakkasime suhteid looma, nüüd on naabrid me parimad sõbrad. Kui Tõnu Suurkuusk sai külavanemaks, hakkas küla veel rohkem kokku hoidma, kaltsumaaniad ja külaturud panid elu kihama.“
Tegutsemistahe viis nad kokku külaturu korraldajatega – Pikavere elanik Alice Suurkuusk tegi möödunud aastal külaturu, korraldusgrupis lõid kaasa ka Sõnajalad.
Madis Sõnajalg rääkis, et kuna külaturu idee oli ärgitada kohalikke noori peresid ja talunikke ettevõtlusega tegelema, tuli ka neil midagi välja mõelda: „Alice ütles, et peame ka midagi müüki panema. Meil pole aga kariloomi ega aiasaadusi. Oli vaid Eleni isa kakskümmend aastat vana suitsuahi, millega tegime vahel endale ja sõpradele suitsuliha. Kuna külaturgudel hakkas nii hästi minema, öeldi, et hankige suurem ahi.“
Uusi ahjusid on Sõnajalgadel nüüd 2 – kumbki mahutab 100 kilogrammi värsket liha ning kuigi ahjudel on kõrgust üle 2 meetri, peal näidikud-termomeetrid ning vahel tuleb suitsu nagu vabrikukorstnast, on need tegelikult tavalised suitsuahjud, lihtsalt suuremate mõõtudega.
Madis Sõnajalg jutustas, et augustis läksid ta teed tööandjaga lahku ning see oli viimane impulss, et hakata ettevõtjaks: „Kirjutasime starditoetuse projekti, äri­plaani, saatsime EASi. Me plaan kiideti heaks ning toetuse eest ostsime kaubiku ja laadavarustuse.“
Nad leiavad, et kuigi alguses hirmutati veterinaarametiga, pole ettevõtte alustamine keeruline, kui tegutseda ausalt ja läbipaistvalt: „Võtsime lapsed kaasa ning läksime veterinaarameti kontorisse. Esimene hoiak oli isegi veidi tõrjuv, uuriti, kas me ikka teame, millega me tegeleda soovime ning millised kantserogeensed ühendid võivad suitsetamisel tekkida. Vastasime ausalt, et ei tea, kuid meil on maitsev liha, mida soovime toota ja müüa. Ilmselt tänu me siirusele saime ka paberid nõuetega, mida peame täitma, et liha tuleks kvaliteetne.“
Sügisest on Kõrgemäe talu suitsuahjud katuse all. Septembris kutsusid Sõnajalad appi pere ja sõbrad ning ehitasid koduhoovi kahe eraldi ruumiga kuuri, et lihasuitsetamine ei jääks vihma ja lume kätte.
Liha suitsetavad nad kord nädalas – enne ahju panekut tuleb panna sink võrkudesse, seejärel hoida ahjus umbes 30 tundi. Kuna ahju peab suitsetamise ajal pidevalt valvama, on Sõnajalad harjunud, et ühel ööl nädalas nad magama ei jõua.
Madis Sõnajalg märkis, et kõige suurem tunnustus on see, kui turul tuleb vanem proua liha mekkima ning sõnab, et lihal on lapsepõlvekodu meenutav maitse: „Siis on päevapalk käes. Koduse maitse saavutame, sest ei kasuta säilitusaineid ega veesidujaid, ainult tavalist jämesoola ning lepasuitsu.“
Liha müümiseks otsivad nad laatasid ja turge: „Oleme laadaelus uued ega tea, kuhu tasub minna. Oleme valinud müügipaiku, kus on ka muu programm. Hea mulje jäi näiteks Anija jõuluturult ning Tallinnast vabaõhumuuseumist. Suvel on laatasid rohkem, ootame juba, et saaks ringi sõita, näha Eestimaad ja saada uusi tuttavaid.“
Madis Sõnajalg tõdes, et uutel tootjatel on keeruline müügipaiku leida: „Uusi tulijaid nii kergesti uksest sisse ei lasta. Vanad haid ning pikaajalised kokkulepped on ees. Oleme aga otsustanud, et meist ei saa suurtootmistalu, jääme oma niši juurde. Järgmine samm on saada enda tegevusele tunnustus, kuid see nõuab investeeringuid. Seejärel saaksime hakata oma kaupa ka poodidesse müügile saatma.“
Kõrgemäe talu on löönud käed ka Raasiku Õlletehasega. Nad käivad koos laatadel ning teevad ühisväljapanekuid. Madis Sõnajalg lausus, et koostöö toimib väga hästi, sest mõlemad on Raasiku valla uued ettevõtted. Hiljuti said lihatootjad tuttavaks ka Ida-Harju Koostöökoja rahvaga.
Elen Sõnajalg märkis, et tänu ettevõtlusele on nende pere elustiil muutumas: „Teadvustame, mida oleks mõistlik süüa, mida mitte, kuidas elada inimväärsemalt ja maalähedaselt.“
Nad loodavad, et Kõrgemäe väikeettevõttest saab traditsiooniline pereettevõte: „Tasub töö kõrvalt nokitseda ja leida võimalusi, kuidas hakata iseenda tööandjaks. Meil vedas, et ei alustanud ettevõtet päris nullist. Olime jõudnud esimesed ahjutäied untsu keerata, müügikanalid olid olemas. Püüame käia suviti laatadel koos lastega, et nad meie kõrvalt õpiksid.“
Elen Sõnajalg lisas, et ettevõtte alustamisel olid neile nõu ja jõuga abiks pere, sõbrad, tuttavad, kellele on nad väga tänulikud.