„Ise­gi, kui ma kõik kao­tan …“

AR­DO NIIN­RE,
Raa­si­ku abi­val­la­va­nem

Tun­nis­tan, et se­da peal­kir­ja ar­va­mus­loo­le mõel­des pol­nud ma ori­gi­naal­ne. Sain idee 11. sep­temb­ril 2015. aas­tal Aru­kü­la rah­va­ma­jas li­nas­tu­nud Ar­vo Pär­ti kä­sit­le­nud Do­rian Su­pi­ni fil­mist. Sel­les rää­gib maest­ro päe­vi­ku­le­he­kül­ge­de põh­jal, mi­da he­li­loo­ja ni­me­tab töö­vi­hi­ku­teks, oma loo­me­teest. Noo­di­kir­ja­de va­hel on märk­med te­ma mu­re­dest ja rõõ­mu­dest, ka tsi­taat: „Ise­gi, kui ma kõik kao­tan…“. Mis on kao­tu­se ta­ga? Kas uus või­ma­lus või aa­re, mis on ja jääb hoo­li­ma­ta kõi­gest, ise­gi kao­tu­sest.

Mis mi­nu jaoks on jää­vus? Inim­suh­ted ja Ees­ti lipp! Mä­le­tan iseen­nast 1988. aaas­tal Kii­li rah­va­rin­de koo­so­le­kul, kus aval­da­sin loo­tust, et Kii­lis leh­viks pi­de­valt si­ni­must­val­ge lipp. Sa­mal aas­tal tõi Rah­va Või­du kol­hoo­si pi­kaaeg­ne ag­ro­noom, hil­jem val­la maa­kor­ral­da­jana töötanud Jaan Vaht­ra­mäe jaa­ni­päe­val väl­ja oma ku­na­gi­se, esi­me­se Ees­ti Va­ba­rii­gi aeg­se li­pu, mis on lehvinud Vil­jan­di­maa Sae­ga ta­lu var­das – ajas kol­tu­nud vär­vi­de­ga ja vil­la­ne. Um­bes sa­mal ajal toi­mu­sid Jü­ri tee­de­sõl­mes ar­heo­loo­gi­li­sed kae­va­mi­sed ning soo­ja­ku uk­se juu­res leh­vis meie lipp. Võis vaid et­te ku­ju­ta­da Tar­tu maan­teed pi­di sõit­va­te au­to­juh­ti­de jah­ma­tust, kes har­ju­ma­tut lip­pu eba­ha­ri­li­kus ko­has nä­hes pi­did kraa­vi sõit­ma.

Mä­le­tan, kui­das me kõn­di­si­me 24. veeb­rua­ril 1989. aas­tal pe­re­ga Vi­ru tä­na­valt Pi­ka Her­man­ni tor­ni kui rah­vus­pü­ha­mu poo­le. Tä­na­va kül­lap kõi­ki­de­le ma­ja­de­le olid hei­sa­tud li­pud ning fi­naal oli mui­du­gi Pikk Her­mann – torn kui süm­bol ja rii­gi­li­pu kants. Tun­ne, mis meid val­das, oli mi­da­gi nii us­ku­ma­tut ja võim­sat, et sil­mad läk­sid kalk­ve­le ja põl­ved nõr­gaks. Am­mu­ne unis­tus oli teoks saa­nud ning pu­na­li­pu nee­dus mur­tud.

Mi­nu loo­tus öö­päe­va­ring­se rah­vus­li­pu leh­vi­mi­se osas Kii­lis täi­tus, kui 1993. aas­ta lõ­pust alus­tas tööd ise­sei­sev Kii­li vald ning esial­gu en­di­se kol­hoo­si kon­to­ri li­pu­var­das­se hei­sa­ti lipp ning eri­ti siis, kui 9. juu­nil 1995. aas­tal ava­ti uued, prae­gu­se­ni käi­gus ole­vad val­la­ma­ja ruu­mid. Sel ajal pol­nud koo­li­del veel ko­hus­tust hei­sa­ta Ees­ti lipp koo­li­päe­va­del.

Kui Ees­ti kong­res­si de­le­gaa­te kut­su­ti ki­ri­ku­kel­la­de he­li­nal 11. märt­sil 1990. aas­tal esi­me­se­le kong­res­si­le, tu­li meil lä­bi kait­se­lii­du liik­me­te spa­lee­ri kõn­di­da Es­to­nia kont­ser­di­saa­li uk­se­ni, mil­le var­das leh­vi­sid si­ni­must­val­ged li­pud. Need olid ka kont­ser­di­saa­li la­val. Jäl­le­gi val­das mind või­mas tun­ne, et mi­da­gi suurt on toi­mu­mas. Ning oli­gi! Rii­gi saa­tust hak­ka­sid aru­ta­ma jär­je­pi­de­vu­se kand­ja­te­na Ees­ti Va­ba­rii­gi ko­da­ni­kud või nen­de jä­rel­tu­li­jad.

7. jaa­nua­ril 2004. aas­tal saat­si­me kait­se­mi­nis­tee­riu­mi saa­list viim­se­le tee­kon­na­le sõb­ra Rein Hel­me. Te­ma sark oli kae­tud si­ni­must­val­ge li­pu­ga ja sel­le peal sõb­ra vor­mi­müts. Nüüd oli li­pu tä­hen­dus hoo­pis teist­su­gu­ne. Rah­va liit­jast oli saa­nud lo­hu­ta­ja. Lei­na­ja­te­le öel­di sel­le­ga, et mees on and­nud pa­nu­se rii­gi heaks ning ta on ol­nud sel­les tub­li.

Nüüd­seks, ol­les töö­ta­nud Rae val­las, veel töö­ta­des Raa­si­ku val­las, on mul ala­ti jõu­du an­dev ning in­nus­tav vaa­da­ta meie lip­pu ning mõel­da, et olen töö­ta­nud meie rii­gi heaks ning and­nud sel­leks oma pi­si­ke­se pa­nu­se. Se­da olen saa­nud te­ha koos hea­de kol­lee­gi­de­ga, kel­le­le kuu­lub mi­nu suur ja sü­gav tä­nu.

Ise­gi, kui ma kõik kao­tan, jääb mi­nus­se inim­su­he­te soo­jus ja riik ning te­ma süm­bo­li­na Ees­ti lipp. Hoid­kem neid!