HENRI REEDER
Tavaliselt kannavad väikestes kogukondades üksikud pühendunud inimesed suurt pärandit. Nende kadudes muutuvad tasapisi ka kogukonna hoiakud ja väärtushinnangud, vahel isegi kaob kogukonnatunne. Seda ei tohiks lasta juhtuda.
Läbi ajaloo on mõned kogukonnainimesed nii suured, et nende märkamine ja pärandi hoidmine saab mõne järgmise aktivisti missiooniks, selle kaudu hoitakse nende pärandit ja kogukond võidab väga palju. Kutsun üles juba praegu teadvustama ja väärtustama oma kogukonna suuri inimesi, et tulevased tegijad saaksid kergelt vanadele väärtustele toetuda, mitte vana lõhkudes jalgratast leiutada.
20. sajandi jooksul on näiteks Aruküla alevikus olnud palju suurkujusid. Mõtlen suuri kogukonnatunde loojaid ja hoidjaid, mitte üleriiklikke kuulsusi. Igaüks neist on kogukonda toonud kaasa oma väärtushinnanguid ja hoiakuid, mõned neist on võtnud külarahvas nii omaks, et on kandunud edasi mitu põlvkonda.
Üks selline väärtustekandja oli Arukülas kogukonnahoidja Helvi Vilippus, kes lahkus me seast märtsi alguses. Tema edasiantud suurim väärtus oli inimlikkus. Kuigi see tundub nii loomulik, ei esine inimlikkus tihti nõnda puhtal kujul, kui juba noore Helvi Vilippuse juures võis märgata. Kuidas ta küll armastas inimesi! Ja mitte valitud inimesi, vaid kõiki, kes ta ümber olid, olgu tuttavad või võõrad.
Helvi Vilippus polnud aga lihtsalt üks paljudest kogukonnahoidjatest, ta oli vaieldamatult oma aja suurim. Ta oli seal, kui Endla Koitla rahvamajas esimesi püüdeid tegi meie muusika- ja koorikultuuri elavdamiseks. Ta oli kohal, kui Olev Jaan Varres ja teised aiandushuvilised jõude ühendasid, et Aruküla aedlinna kaunimaks muuta. Ta hoidis kogukonda ühtsena.
Isegi, kui tulid uued tuuled ja riigkord muutus, ei hoidnud Helvi Vilippus kõrvale Aruküla rahva kui oma armsa lapse tegemistest. Kui Maia-Reta Trampärki ja teiste asjaosaliste vedamisel Arukülla huvikooli ja waldorfkooli loodi, oli üks energilisemaid toetajaid. Ta oskas näha inimeste tegude taga häid motiive ja seepärast ei raugenud tema jõud, kui oli tarvis olla headele inimestele toeks.
Just sellised on tõelised kogukonnahoidjad ja õnneks leidub sarnaseid inimesi igas külas või alevis. Kui mitte praegu, siis on leidunud varem ja tuleks ajaloohämarustest üles otsida. Pärand, mis sellisest suurkujust nagu Helvi Vilippus maha jääb, ei tohi temaga koos kustuda, vaid peab saama uut jõudu, et vastu pidada. Võtkem nüüd ette otsustavaid samme, et oma kogukonna suurkujude mälestust ja pärandit hoida! See on meie töö ja vastutus.
