Haridus vajab rohkem sisu ja vähem loosungeid

LAURI LUIK, Reformierakonna fraktsiooni ja kultuurikomisjoni liige

Haridus on valitsuskoalitsiooni eelseisvate aastate üks olulisemaid prioriteete. Meie eesmärk on haritud rahvas ja edukas Eesti, mille saavutamise üheks peamiseks alustalaks on kvaliteetne haridus.

Kõrghariduskorralduse läbiv eesmärk peab olema kvaliteedi tõus. Kvaliteetset haridust saame aga pakkuda vaid siis, kui meil on olemas inimesed (nii üliõpilased kui õppejõud) ja vajalik kompetents ning kaasaegne taristu. Seda saab ühtemoodi hästi arendada, olenemata sellest, kas arenduseks kuluv raha tuleb avalikust või erasektorist.

Kõrgkoolide liigne arvukus väikese Eesti kohta on probleem. Oluline on korrastada tänane kõrgharidusasutuste maastik, et tagada kvaliteetset õpet pakkuvate õppeasutuste olemasolu. Kõrgharidust pakkuvate õppeasutuste arvu vähenemine poole võrra annaks juba üsna suure efekti. Ideaalis peaks haridusvõrk kujunema selliseks, et ükskõik millisesse kõrgharidust pakkuvasse õppeasutusse inimene läheb, on tal kindlus, et saab tunnustatud õppekaval heal tasemel hariduse.

Haridusvaldkonnas võivad kehtida teatavad erisused, kuid üldiselt peaksime jõudma sinnani, et avalik-õiguslikke- ja erakõrgkoole koheldaks võrdsetel alustel. Pean oluliseks, et riigitellimus säiliks riigile strateegiliselt tähtsates valdkondades. Samas jagan nende inimeste muret, kes räägivad, et maksumaksja raha eest hariduse saanu rändab Eestist minema parematele jahimaadele.

Kindlasti ei poolda ma sunnismaisust, kuid pean loomulikuks, et kui riik tasub maksumaksja rahaga tudengi õppimise eest, ootab ta ka midagi tagasi. Nii mõnigi ettevõtja on tõdenud, et tõsiseks probleemiks on kvalifitseeritud spetsialisti leidmine Eestis. Kuigi hea spetsialisti koolitamine võib võtta mitu aastat, oleks niiöelda ettevõttepoolsete sihtstipendiumide aktiivsem rakendamine üks võimalik viis, kuidas endale sobiva erialaspetsialisti koolitamist rahastada.

Tudengite sotsiaalmajanduslik olukord on omaette valdkond, mis vajab sisulist reformi.

Ülikooliharidusele praktilisema väljundi tagamine on üks väljakutseid, millega tuleb tõsisemalt tegeleda. Kindlasti ei tohiks õppur piirduda vaid bakalaureusekraadiga. Insenerierialadel ei omanda kolme aastaga peale alusainete suurt midagi. Kui me soovime häid spetsialiste, tuleb enam panustada magistri- ja doktoriõppesse.

Tähtsal kohal on muuhulgas ka praktikakursustele reaalsemate väljundite tekitamine, kuna täna on see kohati pigem formaalsus, võiks aga olla otsene kasu ja väärtus nii tudengile kui ettevõtjale. Tea­dus- ja aren­dus­te­ge­vu­se ra­has­ta­mi­sel on koa­lit­sioo­nil siht jõu­da 3%-ni SKT-st, sih­ti­des sa­mas ka­he kol­man­di­ku ula­tu­ses era­sek­to­ri osa­lust.

Hariduskulud protsendina SKPst on viimaste aastatega oluliselt tõusnud. Ometigi on meil veel arenguruumi näiteks noorempedagoogi palgataseme jõudmisel keskmise palga tasemeni jms. Ehk on selles valguses tark üle vaadata haridusvaldkonna rahastamine rida realt ning seda sisemiselt efektiivsemalt  ümber struktureerida?

Suurbritannias tehtud uuring näitas, et omandatud kõrgharidusest saadavast lisaväärtusest üle poole saab haritud inimene ise ja alla poole ühiskond, kus ta toimetab. Seega tasub noortel igal juhul õppida, sest tulevikus saadava parema palga ja parema elu näol tasub see end igal juhul ära. Haritud rahvas on parem tulevik kogu riigile.