Et rahvas jääks kestma

903

kalvi
KALVI KÕVA, Riigikogu maaelukomisjoni esimees

Mõni aeg tagasi sai teatavaks, et Eestis on järsult langenud sündide arv – 2011 sündis üle 1100 lapse vähem kui 2010. Tagasilöök mõjub eriti karmilt pärast hiljutisi optimistlikke aastaid, mil sündivus kasvas ja korra võis rõõmu tunda loomuliku iibe plussi jõudmise üle. Kuna kuidagi ei taha vaibuda ka noorte tööjõus inimeste lahkumine välismaale, on põhjus muretsemiseks enam kui küll.

Kõik see sunnib küsima, mida ikkagi teha teisiti, et lapsi sünniks rohkem ja Eesti tühjaksvoolamine lõpeks. Aastaid on kõvasti taotud vanemahüvitise propagandatrummi, et nn emapalk lahendab ära madala sündivuse probleemi.

Vanemahüvitisena välja makstud raha on vaieldamatult olnud paljudele peredele suureks toeks. Aga seda ei tea keegi, kui palju lapsi on ilmale tulnud vaid ainult tänu vanemahüvitisele.

Lõppude lõpuks ei saa naised ja mehed lapsi mitte selleks, et rahva iivet tõsta, vaid ikka seepärast, et lapsed on elu kõige loomulikum osa – nad pakuvad eelkõige suurt rõõmu, aga loomulikult ka muret ja vaeva.

Paratamatult omab lapse sünd kõige toreda kõrval ka majanduslikku mõõdet. Kui sajand tagasi olid perepojad ja -tütred taluperemehele muuhulgas ka tasuta tööjõuks, siis nüüd on laste kasvatamine, arendamine ja koolitamine seotud tõsiste väljaminekutega. Tahab ju iga ema ja isa oma järeltulijatele parimat.

Riik aitab täna laste kasvatamisega seotud kulutusi osaliselt katta, kuid teeb seda pisut kentsakal moel. Lapse sünni järel kuldab ta pere piltlikult öeldes vanemahüvitisega üle, kuid jätab sisuliselt üksi, kui lapsel täitub poolteist aastat. Igakuine 19 eurone lastetoetus on elukalliduse tõusu taustal muutumas üha enam naeruväärseks summaks.

Riigieelarvest jagub vanemahüvitisele aastas 170 miljonit eurot, ent lapsetoetusele, mida makstakse lapse täisealiseks saamiseni, vaid 70 miljonit eurot. Eesti peretoetuste süsteem toetab üsna heldelt sünde ja väikelapsega kodus olemist, kuid sellega asi ka piirdub. Paljusid peresid tabab pärast lapse pooleteise aasta vanuseks saamist rahanduslik šokk, eriti kui emal pole võimalik kohe tööle asuda.

Miks mitte maksta natuke vähem hüvitist, kuid selle eest kauem? Siis ei pea ka laps minema lasteaeda enne, kui käimine kindel ja esimesed sõnad suus.
Oleme jõudnud punkti, kus riigi­isad õhutavad üksteise võidu inimesi rohkem lapsi saama, kuid teisalt plaanivad noored inimesed Eestist lahkumist, kuna ei näe endal siin tulevikku.

Väär on süüdlasi otsida, vaid mõista, et rahva säilimine ja juurdekasv ei ole ühe või kahe partei eraasi, vaid meie kõigi ühine mure. Elu on näidanud, et edu ei too üksikmeetmed, vaid tervikliku perepoliitika väljatöötamine ja ellurakendamine.

Siin ei saa keskenduda üksnes sündivusele, vaid väga paljudele teistele valusatele küsimustele. Sündide kasv ei taga rahvaarvu kasvu, kui noored Eestist ära lähevad, et naasta kodumaale pärast aktiivse tööea lõppu, kui siiski. Eesmärk peab olema Eesti, kus inimesed tahavad peret luua, lapsi saada, tööd teha ja väärikalt vananeda.