Elutähtsad teenused ja hädaolukord

1667

NEEME SUUR, Riigikogu õiguskomisjoni esimees, SDE

Juunis pöördusid sotsiaaldemokraadid Eesti Panga presidendi poole, saamaks selgust sularaha kättesaadavuse tagamise osas. Majandusminister Urve Palo on alustanud ka vastavaid kõnelusi, kuid tegelikult peaksid juhtohjad selles arutelus olema hoopis Eesti Panga käes. Sularaha ringlus on elutähtis teenus, miks ei ole Eesti Pank kehtestanud mingeid nõudeid, et see ringlus ka reaalselt eksisteerida saaks? Seadus näeb ju nii ette! Kõigepealt peaks alustama küsimusest, kas on juba piisavalt suur häda käes?

Elutähtsate teenuste ja nende osutamise eest vastutavate ametkondade loetelu tuleneb hädaolukorra seadusest. Hädaolukorra seadus näeb ette, et elektrivarustus, telefoniteenus, postivõrgu toimimine, kiirabiteenus, teede korrashoid, ühistransport ja paljud muud teenused on elutähtsad teenused ja nende toimimine tuleb riiklikult tagada igal juhul. Elutähtsate teenuste seas on ka sularaharinglus ja makseteenused, mis kuuluvad   Eesti  Panga   vastutus­alasse.

Tegelikult ei määra hädaolukorra seadus ega ükski teine seadus, kui kaugele peaks inimene sõitma, et sendid ja eurod näpu vahele saada – kas 2 või 20 kilomeetrit. Panga propageeritud mõtteviisi alusel ei pruugi meil sularaha üldse olla. Hetkel, kui mitte enam pisikeses maapoes, vaid pealinna suures kaubanduskeskuses kuulutatakse välja „kaardimaksevaheaeg“, sest terminalid on kokku jooksnud või internet kadunud, siis ilmselt saab ka ignorantne inimene aru probleemi tegelikust mastaabist. Mis esmatähtis – ka väljaspool suuremaid keskusi elavad inimesed ajavad omi asju.

Pankade süvenev soov minna üle nii sularahavabale asjaajamisele kui sularahavabadele kontoritele kahjustab eeskätt maal ja väikelinnades elavaid inimesi. Kui sularahaga arveldamise võimalus hakkab kahanema maakonnakeskustes, on häda tõesti käes. Seadusega reguleerimine ei pruugi olla mõistlik viis ühise elu korraldamiseks, aga kui sularaha kättesaadavus muutub üha keerulisemaks, siis on oluliselt takistatud ka inimeste igapäevane elukorraldus. Ehk ei ole sularaharinglus siiski ilmaasjata elutähtsate teenuste nimekirjas.

Ettevõtlusvabadus ja teenuse pakkumise ökonoomika on tore, aga kui nende vohamine põhjustab ühiskonna kolimise ühte suurde kortermajja, ei ole see tulevik, mida tahaksime. Tõenäoliselt peaks Eesti Panga asjakohane määrus olema pikem kui pool lehekülge ja sisaldama oluliselt rohkemat. Kas siis on ikka  kõik kombes, kui igal Eestis tegutseval kommertspangal on vaid üks koht, kus sularaha kätte saab?

Elutähtsate teenuste osutamine ei ole midagi, mida tuleks tagada vaid häda korral. Peame kaaluma,  kas tuua elutähtsad teenused hädaolukorra seadusest välja ja kehtestada need eraldi seadusega. Samuti tuleks üle vaadata elutähtsate teenuste loetelu. Toiduohutuse kontroll on põllumajandusministeeriumi korraldada olev elutähtis teenus, aga võimalikust toidunappusest pole seaduses sõnagi. Samuti peaksime hoolikalt läbi mõtlema teenusstandardite kehtestamise.

Teenusstandardite kehtestamisse on seni suhtutud väga suure ettevaatusega. Teadagi – õhuke riik ja vähene sekkumine. Aga mis kasu on teadmisest, kui kiiresti politsei, kiirabi või päästeameti auto peab välja sõitma, kui meil ei ole kirjas, kui kiiresti ta peaks kohale jõudma?  Tõenäoliselt  vajame  baasloet­­elu avalikest teenustest ja neile seatud kättesaadavuse ning kvaliteedi nõuetest, mille puhul riik võtab endale selge kohustuse tagada elementaarne tase.