Elektrist, õigemini selle puudumisest

883

aive
AIVE SARJAS, Juminda külast

Juminda külas, kus ma elan, on viimasel aastal elektriga – õigem oleks vist öelda selle puudumisega – probleeme olnud rohkem kui küll. Et asi aus ja õiglane oleks, tegin Maalehe veergudel Eesti Energiale ettepaneku töötada välja uus teenusepakett. Selline, kus ongi ette nähtud, et teatud tundide ulatuses aastas elekter tarbimispunkti ei jõua. Kui selline võimalus olemas oleks, saaks iga kodanik täie teadmisega otsustada, kuhu ta elama asub. Kas pealinna südamesse, sinna, kus tulede sära kunagi ei kustu, või väikesesse rannakülla, kuhu Eesti Energia müüdav elekter jõuab näiteks vaid 303 päeval aastast.

Igapäevane reaalsus on siiski veidi keerulisem. Pumbamaja asub küla ühes otsas, internetisignaale saatev masinavärk sellest paari kilomeetri kaugusel teises suunas. Nende tööshoidmiseks ei piisa sellest, kui ma kahes vahepeal paiknevas koduõues generaatorinuppu vajutan. Vaja oleks midagi, mis tervesse külasse elektri tagasi tooks ning seda nõnda kaua toodaks, kuni Eesti Energia oma parandustöödega hakkama saab.

Mõnikord suunavad dispet­šerid hädasolija telefonikõne peale kusagil pultide taga paari nupuliigutusega elektrivood ümber ja lamp köögilaes lööb taas särama. Teinekord aga tuleb rikketelefonile vastanud klienditeenindajat pikalt veenda, et minu majapidamise elektrikilbis asuvad korgid on töökorras, et tuli ei põle üheski meie küla tares, et häiritud on ka mobiililevi ning internetist ei maksa unistadagi. Vahel ajab pikk küsitlemise protseduur närvi nii mustaks, et olen klienditeenindajaga ka kurjustanud, mis ei ole muidugi ilus. Vabandan! Aga kuidas siis mitte pahandada, kui mitmeid tunde pärast elektri kadumist seletatakse mulle telefonitorus malbe häälega, et tegemist on kõrgepingerikkega valla teises otsas ning meie külas peaks elekter kenasti alles olema?!

Vanemad inimesed teavad rääkida, et nõukogude ajal olevat elektripuudus rannakülades olnud mitmeid kordi hullem – olnud teine kadunud päevade kaupa. Eks siis oli elu sellest ka vähem häiritud – kaevust tõmmati vett ämbriga, raadio jaoks oli hunnik patareisid varutud ning õlilambid seisid sahvririiulil kättesaadavas kohas.

Täiesti arusaadav, et ka tänapäeval võib elektrikatkestusi aeg-ajalt ette tulla. Kui väljas möllab torm või sajab ülemäära laia lund. Aga kui elektrikatkestuste peasüüdlasena tuuakse ka tuulevaiksel päeval  esile 36 kilomeetri pikkune õhuliin ja puud, mis sellele peale kukuvad, ja linnud, kes traatidesse lendavad, hakkab piinlik. Seda enam, et minu maja tagant kulgeva elektriliini all tehti hooldusraiet kümme aastat tagasi. Mäletan seda hästi, sest pidin töömeeste järelt ära koristama lõunasöögist tühjaks jäänud ja maha visatud plastkarbid-kilekotid.

Õhuliine maakaabli vastu vahetada olevat kallis, limiite pole. Rikkeohtlikke kohti õhuliinides saab aga parandada alles siis, kui fonde antakse. Just nii mulle öeldi. Jah, Eesti Energia elab ikka veel riigis, kus kogu elu ainult fondide ja limiitide peal püsti seisiski.