Räppar EIXD ehk EIK ERIK SIKK oli Eesti ühe suurima muusikakonkursi Noortebänd 2016 viie finalisti hulgas.
Esinemine „Terevisioonis”, intervjuu Raadio 2s, muusikaveebis Rada7, portaali Elu24 kõmulood, lisaks palju teisi meediaväljaandeid on tundnud viimastel nädalatel suurt huvi Aruküla noormehe, 16aastase Eik Erik Siku vastu, kes pääses Noortebändi finaali ning astus lavale reede, 28. oktoobri õhtul. Konkursi võitu tal koju viia ei õnnestunud, küll aga sai ta eriauhinna – võimaluse esineda Tallinn Music Weekil.
Eik Erik Sikk, esinejanimega EIXD, sattus meedia tähelepanu alla paar aastat tagasi, kui avaldas loo ja muusikavideo „Balti jaam”, mis pälvis tunnustust ühiskonnakriitilisuse eest. Pärast seda on noormehel ilmunud debüütplaat ning arvukalt lugusid.
Noortebändis sattus ta osalema pärast demovooru läbimist. Möödunud kevadel esines ta kultuuriklubi Kelm vabalaval ning pärast üritust kirjutas talle Noortebändi korraldaja Kristine Kebbinau ja pakkus võimalust proovida. EIXD pääses poolfinaali, sealt žürii otsusel kõikide eelvoorude osalejate hulgast finaali, mille võitis žürii ja publiku lemmik The Notes Raplast.
Eik Erik Sikk lausus, et finaal oli tore kogemus ning siiani parimate etteastete nimistus: „Üks meeldejäävaim kommentaar oli laulja Rasmus Rändveelt – teda üllatas, et tulin lavale kampsunis ning hakkasin räppima. Enamik mu lemmikuid kunstiräppareid võivadki vabalt kampsunis esineda, see teeb asja huvitavaks, ei pea stereotüüpides kinni püsima.”
Tallinna muusikafestivalil Tallinn Music Week on tal võimalus esineda kevadel: „Kutse sai vaid üks artist, õnnekombel olin see mina. Kuna üritus on veel mägede taga, pole praegu infot, kus ja mis toimub.”
Nagu sprott külmkapis
Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi 10. klassis õppiv Eik Erik Sikk sõnas, et pärast Noortebändi on kergendus: „Töö ei saa otsa, paneme topletkiirusel edasi, uued palad on soolas. Väga palju esinemispakkumisi sisse ei sadanud, paar-kolm tavapärasest rohkem. Kui aega ilusti jaotada, jõuab igale poole, tuleb lihtsalt loogiliselt mõelda ning kõik libiseb õigele kohale.”
Noormees tõdes, et tähelepanu on peaaegu alati väsitav: „Selle koormusega tuleb leppida, et püsida pildil ning levitada oma muusikat võimalikult paljudele. On ääretult keeruline end inimestele näidata, kui nad ise sind ei märka. Tähelepanu suunamine on alati väga kasulik.”
Räpisõnade kirjutamisega otsib ta oma stiili: „Jätkan sama rada, moodustades ajapikku endale omaseks saavat stiili. Ühiskonnakriitilisust tuleb kohati ikka sisse, ent üldiselt kirjutan just sellest, mis meelel ning südamel kripeldab. Kunst on vaba, saab teha, mida soovid.”
Raasiku valla kodupubliku ette on ta astunud mitmel üritusel looga „Külmkapp”: „Loo tekst kasvas välja ühest igivanast „Ärapanija” lõigust, kus lahati elektri säästmist, pannes lauale naljaga pooleks ülimalt pisikese külmkapi. Haarasin dialoogist kinni, erakorraliselt valmis instrumentaal tol korral enne stroofe. Külmkapp kujunes metafooriks sellele, kuidas näen iga päev kohutaval kombel vaeva, tegemaks midagi omanäolist ning kvaliteetset, ent lõpuks püsin siiski külmkapi põhjas, sprottide kõrval, välja pääsemata.”
Ta lisas, et viimasel ajal on sõprade-kaasmuusikute abil niiöelda külmkapifaasist välja saanud ning jõudsalt edasi liikunud: „Ka laulude „Üleujutus” ja „Falsett” kuulamisnumbrid tõusevad.”
