MARJETTA URVA Raasikult võitis Euroopa juunioride karikavõistluse odaviskes

1487
Raasikult spordipisiku saanud MARJETTA URVA rekord naisteodaga on 42,68 meetrit. Foto Marko Mumm

Audentese spordigümnaasiumi õpilane MARJETTA URVA mängib ka jalgpalli, kuid süda kuulub odaviskele.

„Öeldakse, et odavise on nagu peaga vastu seina jooksmine – põlved, selg, küünarnukid, puusad, kogu keha saab mõjutada, kui visata oda. Tuleb teha väga palju füüsilist trenni, kuid ka mõelda ning olla väga tähelepanelik,” ütles 16aastane odaviskaja Marjetta Urva, kes on visanud oda oma vanuseklassis Eesti 4. tulemuse.
Raasikult pärit Marjetta Urva on tegelenud odaviskega 4 aastat, käesolev aasta tõi talle esimesed suured võistlused, tiitlit ning senisest põnevaima spordisuve. Juunis esindas  ta  Eestit  Leedus  U18  vanuseklassis Balti matšil. Sinna valiti Eesti parimad alla 18aastased sportlased. Eesti meistrivõistlustel täiskasvanute arvestuses sai ta 6. koha. Kõige õnnelikum on Marjetta Urva aga oma esimese suurvõistluse üle – suvel käis ta koos Audentese kooli klubikaaslastega Portugalis Euroopa klubide karikavõistlusel. Seal saavutas ta alavõidu ning tõi oma klubile maksimumpunktid.
Marjetta Urva lausus, et Portugalis tuli võistelda endast kaks aastat vanemate neidudega ja võit oli väga suur üllatus: „Teadsin konkurentide tausta ja varasemaid tulemusi, selle põhjal arvasin, et lõpetan kusagil keskel, kindlasti mitte tipus. Portugalis oli väga huvitav, olin enne käinud välismaal võistlemas ainult ühe korra.”
Sporti on ta armastanud kogu elu ning lausus, et tulemustele eelneb kõva töö – 11 aastat tagasi hakkas ta tegelema üldkergejõustikuga, 4 aastat tagasi spetsialiseerus odaviskele: „Noortel on võimalus end proovile panna TV10 olümpiastartide sarjas. Kui seal osalemise vanus saab läbi, tuleb hakata mõtlema,  mida  edasi  teha.  Mõnele kindlasti sobib ka mitmevõistlus, kuid mina end sel alal ei näinud.”
Raasiku koolis käis Marjetta Urva 8 klassi ning 9. klassi läks Tallinnasse Audentesesse, kus õpib praegu 11. klassis. Nooremates klassides sõitis ta igal õhtul Raasikult Tallinnasse Audentese spordiklubisse trenni: „Arutasime treeneriga, mis alaga võiksin tegeleda. Kuna loodus pole mulle andnud nii palju kiirust ega hüppevõimet, küll aga tugevust ja head viskekätt, soovitas ta odaviset. See oli mulle täiesti uus asi, polnud kunagi varem isegi proovinud. Nagu väikesed lapsed õpivad palliviset – odaviskega alustada on keeruline. Hea treeneri käe all sain aga asja nii selgeks, et juba üheksa kuu pärast läksin võistlema.”
Ta lausus, et kuigi eriti palju tüdrukuid odaviskega ei tegele, hakkas see talle meeldima: „Vahetasin treenerit ning võtsin vastu tema soovituse minna õppima Audentese spordigümnaasiumisse. Armastan sporti ja eriti odaviset ning olen valikuga väga rahul, olen tänu Audentesele saanud palju uusi võimalusi ja kontakte.”

Kuusalu-Raasiku naiskonna väravavaht
Praegu on Marjetta Urval odavisketrenn 8 korda nädalas, mõnel päeval kaks korda. Audentese odaviskeklubis on 5 noort – 2 tüdrukut ning 3 poissi ning Marjetta Urva sõnas, et väike seltskond on hea, kuna treener saab pöörata kõigile piisavalt personaalset tähelepanu.
Noor sportlane märkis, et trennis ta siiski kogu aeg oda ei viska, sest see on füüsiliselt väga kurnav: „Mulle meeldib, et saan teha trennis erinevaid asju. Kindlasti on oluline osa jõutreeningutel, kuid lisaks jookseme ja hüppame, oda viskame korra või kaks nädalas.”
Marjetta Urva rekord 500­grammise noorteodaga on 45,57 meetrit. Portugalis viskas ta aga raskema, 600grammise naisteodaga 42,68 meetrit, senisest 1,5 meetrit kaugemale. Eesti naiste odaviske rekord 63,65 meetrit kuulub Liina Laasmale ning Marjetta Urva lausus, et seda tahaks ta kunagi ületada.
Ta tunnistas, et tihe trennigraafik koos õppimisega on väsitav, tuleb panna paika kindel päeva­plaan: „Kell 19 saabun ühikasse ja hakkan õppima. Kui hästi läheb, jõuan ka poodi või õue. Vahel tunnen küll, et hirmus väsimus on peal, kuid mulle meeldib selline elu. Kool on meile kergemaks tehtud – pole näiteks kolmandat võõrkeelt.”
Raasiku sõpru-tuttavaid pole ta suutnud odaviskepisikuga nakatada: „Raasiku neiud valivad enamasti jalgpalli. Ka mulle meeldib jalgpall, olen Jokeri Raasiku ja Kuusalu ühisnaiskonna väravavaht. Trenn toimub korra nädalas, seal olen alati kohal, samuti mängudel, kuid süda kuulub praegu igatahes odaviskele.”
Ta rääkis, et kui tervis lubab, tahab ta odaviskega edasi tegeleda, kuid ka õpingutele keskenduda, teda huvitab meditsiin: „Kindlasti ei soovi ma saada treeneriks, nagu paljud noored sportlased. Kuni jõuan, tegelen odaviskega edasi. Tuleb aga treenida mõistlikult ja mõttega – on noori, kes teevad trenni üle oma võimete ja peavad peagi karjäärile joone alla tõmbama, kuna ei suuda hiljem vigastustest taastuda.”
Küsimusele, mida on odavise lisaks füüsilisele vormile andnud, vastas Marjetta Urva, et huvitava tutvusringkonna: „Olen saanud välismaalt palju uusi sõpru. Odaviskajad on kokkuhoidvad, ka võõrad on väga toetavad. Kui Portugalis mu treenerit kohal polnud, andsid põhjanaabrid näpunäiteid ja julgustasid.”