Ilma õp­pus­te­ta on la­hin­gus ras­ke

AR­TUR TAL­VIK

Mind on aas­taid hu­vi­ta­nud ela­nik­kon­na­kait­se. Kui oli Krim­mi an­nek­tee­ri­mi­ne, koos­ta­sid lee­du­la­sed oma rii­gi ko­da­ni­ke­le ro­he­li­se raa­ma­tu, kui­das käi­tu­da krii­sio­lu­kor­da­des. Me te­gi­me tol­la­se­le Taa­vi Rõi­va­se va­lit­su­se­le et­te­pa­ne­ku, et sel­li­se võiks ka Ees­tis väl­ja an­da, mil­le pea­le meid nae­ru­vää­ris­ta­ti ja öel­di, et se­da ei to­hi te­ha, te­ki­taks ini­mes­tes paa­ni­kat. Nüüd, kui ole­me ter­vi­sek­rii­sis, siis näe­me, et sel­le hal­da­mi­se­ga on­gi ja­ma käes.

Re­for­mie­ra­kon­na pi­ka va­lit­su­sa­ja tu­le­mu­sel tek­kis väi­kes­te vürs­ti­rii­gi­kes­te süs­teem, kus iga mi­nis­tee­rium tõm­bab köit en­da poo­le, puu­dub üht­ne krii­si­hal­da­mis­süs­teem. Kriis ta­hab kesk­set juh­ti­mist, mil­les iga ini­me­ne peab eel­ne­valt tead­ma, mi­da eri si­tuat­sioo­ni­des te­ha. Sel­le poo­le on lii­gu­tud, va­he­peal moo­dus­ta­ti rak­ke­rüh­mad ja teh­ti ra­por­teid, kuid neid po­le el­lu ra­ken­da­tud, sest ei osa­ta vald­kon­da­deülest koos­tööd te­ha. Kui ini­me­si oleks mõist­li­kult õpe­ta­tud krii­si­si­tuat­sioo­ni­des käi­tu­ma ja näi­da­tud, et rii­gi va­lit­se­ja­tel on plaan igaks juh­tu­miks, te­ki­taks see ühis­kon­nas tur­va­tun­net, ini­me­sed võ­tak­sid ka kõi­ge kee­ru­li­se­maid si­tuat­sioo­ne ra­hu­li­kult. Aga prae­gu on Ees­ti ühis­kond när­vis ja st­res­sis.

Kui kii­ra­bi peaarst Raul Ad­las esi­nes ETV „Esi­me­ses stuu­dios”, oli nä­ha, et tal ja ta mees­kon­nal on plaan, lä­bi on mõel­dud, mis tu­leb te­ha, kui asi lä­heb veel hul­le­maks. Sel­li­ne lä­he­ne­mi­ne ra­hus­tab ühis­kon­da. Vakt­si­nee­ri­mi­se lo­gis­ti­kak­riis näi­tab vä­ga häs­ti, et va­lit­su­sel plaa­ni po­le ja mi­nis­tee­riu­mid ning nen­de amet­ni­kud on ring­kait­ses oma mi­nis­tee­riu­mi hu­vi­de suh­tes.

Koos amet­kon­da­de­ga on vürs­ti­rii­gis­tu­nud ka me pal­ju­ kii­de­tud di­gi­riik. Na­gu juh­ti­mi­ne krii­sia­jal peaks ole­ma vald­kon­da­deüle­ne, nii peak­sid ka toi­mi­ma IT süs­tee­mid. Kah­juks pal­jud IT la­hen­du­sed po­le krii­si­ga ar­ves­ta­nud. Mõ­ni aas­ta ta­ga­si pa­ku­ti ha­ri­dus­mi­nis­tee­riu­mi­le di­giõp­pe la­hen­dust krii­si­si­tuat­sioo­ni­deks. Amet­ni­kud naer­sid et­te­pa­ne­ku te­gi­jad väl­ja. Nüüd vaev­le­vad tu­han­ded õpe­ta­jad, õpi­la­sed ja lap­se­va­ne­mad lip­pa­di-lop­pa­di di­gi­se­ga­du­ses. Di­gi­re­gist­ra­tuu­rid ja me­dit­sii­ni üht­se di­gi­süs­tee­mi sis­se vii­mi­se oleks või­nud am­mu ära te­ha. Re­for­mie­ra­kond­la­sed on head pro­pa­gan­dis­tid, kui on tar­vis rää­ki­da Ees­ti IT-edust ja ko­ha­ti on­gi see vä­ga äge. Aga pea­mi­nist­ri üle­san­ne on pan­na amet­kon­nad lü­li­de­na komp­lek­selt töö­le. Ka di­gi­riik. Se­da ei suu­de­ta.

Eral­di tee­ma on krii­si­kom­mu­ni­kat­sioon. Pea­mi­nist­ri bü­rool on mee­le­tu suur PR-osa­kond, juur­de moo­dus­ta­ti st­ra­tee­gi­li­se kom­mu­ni­kat­sioo­ni osa­kond mil­jo­ni­li­se ee­lar­ve­ga. Li­gi sa­da PR-ini­mest te­ge­le­vad krii­si­kom­mu­ni­kat­sioo­ni­ga – see on ab­sur­di tipp! Siis juh­tub, et sa­mas ka­na­lis võib kor­ra­ga nä­ha rek­laa­mi, mis õhu­tab ini­me­si vakt­si­nee­ri­ma ja pea­mi­nist­ri pal­vet „va­le­del” ini­mes­tel prae­gu vakt­si­nee­ri­ma mit­te tul­la. Üks as­ja­tund­lik ja pro­fes­sio­naal­ne ame­ti­juht, na­gu näi­teks Ad­las või Ar­ka­di Po­pov, suu­dab ol­la küm­me kor­da pa­rem kom­mu­ni­kaa­tor kui kõik need sa­jad PR-ini­me­sed kok­ku.

Ka­ja Kal­la­se va­lit­su­se­ga me sõ­da (üle­kan­tud tä­hen­du­ses) kind­las­ti ei või­daks. Prae­gu­ses va­lit­su­ses on pal­ju süm­paat­seid ini­me­si ja neil on eri­ne­valt eel­mi­sest vä­he­malt kul­tuur­ne kee­le­ka­su­tus. Aga nad on ilm­sel­gelt ra­hua­ja va­lit­sus. Kui on krii­si­si­tuat­sioon, siis on va­ja vä­ga sel­ge­sõ­na­list, kind­la­käe­list juh­ti ja kind­lat plaa­ni. Ja krii­si­järg­se­te­le va­lit­sus­te­le meel­de­tu­le­tu­seks va­na sõ­ja­mees­te tar­ku­se­te­ra – ras­ke õp­pu­sel, ker­ge la­hin­gus. Te­ge­le­me siis ela­nik­kon­na­kait­se­ga. Pä­ri­selt.