Ees­ti ime

354
Igor Grä­zin
Igor Grä­zin

Olu­kor­ras, kus 1918. aas­tal Põh­ja-Bal­ti­mail õi­get või­mu ei ol­nud – Sak­sa­maa ja Ve­ne­maa olid la­gu­ne­nud, Soo­me al­les sün­di­mas – oli rii­gi val­mis­te­ge­mi­ne nen­des olu­des us­ku­ma­tu samm. Kui­gi vap­ralt sõ­ja­li­se ta­sa­kaa­lu hoid­mi­ne ja üleo­le­ku saa­vu­ta­mi­ne la­hin­gu­väl­jal te­gid rii­gi loo­mi­se või­ma­li­kuks, oli tar­vis veel üht täht­sat ja olu­list fak­to­rit: rii­gi­me­he ja ju­ris­ti mõis­tust. Ühelt­poolt tu­li võim keh­tes­ta­da ja tei­selt poolt va­jas võim kor­ral­da­mist, et lõ­puks sün­niks riik. Kee­ru­li­se­maks te­gi olu­kor­ra see­gi, et Ees­ti Va­ba­rii­ki pol­nud rii­gi­na va­rem ek­sis­tee­ri­nud.

Mõt­le­me kor­raks al­ter­na­tiiv­se­te või­ma­lus­te pea­le. Tu­le­vad näi­teks Ees­ti 2. di­viis, soo­mus­rong­la­sed ja ku­per­ja­nov­la­sed jaa­nua­ris 1919 Tar­tus­se ja keh­tes­ta­vad sõ­ja­li­se või­mu: pat­rul­li­de­ga püs­si­me­hed tä­na­va­tel, öi­se lii­ku­mi­se keeld, ko­da­ni­kelt rel­va­de ära­võt­mi­ne jne, aga mis saab eda­si? Va­rem või hil­jem tul­nuks see võim ik­ka­gi kel­le­le­gi üle an­da – sõ­ja­vä­gi ei saa ol­la iga­ves­ti kor­ra­pi­da­ja. Kõik oli tei­si­ti, sest sõ­ja­vä­gi ja ko­da­ni­kud tead­sid, et nad ke­has­ta­vad rii­ki ja täi­da­vad rii­gi kor­ral­du­si.

Või näe­me mõt­tes ku­per­ja­nov­la­si ja soo­me va­ba­taht­lik­ke Pa­ju all ja lii­ku­mas Võn­nu poo­le – mis saab eda­si? Üks rel­vas­ta­tud rühm (Lan­des­wehr) mee­le­hei­tes tei­se vas­tu.  Noh – võit­si­me, mis eda­si? Kes õie­ti või­tis ja mil­le? Kas eda­si ko­ju? Ma ar­van, et meil on peaae­gu või­ma­tu et­te ku­ju­ta­da se­da to­hu­va­bo­hu, mis non­de ae­ga­de sõ­ja­väl­ja­del va­lit­ses – kes oli kus, kus jook­sis rin­ne ja kus lõp­pes ta­ga­la, kus olid omad ja kus poo­lel­di omad teis­te­ga se­gi. Kuid ko­gu see se­ga­dus oman­das vä­ga sel­ge tä­hen­du­se, kui oli aru saa­da, et siin on Ees­ti riik ja te­ma sõ­ja­vä­gi, kes peab kor­ras­ta­tud vii­sil oma Va­ba­dus­sõ­da.

Ees­ti sõ­ja­väe üks üleo­le­ku fak­to­reid oli see, et tal oli ole­mas oma ta­ga­la, mi­da ei pi­da­nud kart­ma ja kust tu­li tu­ge – ala­tes mo­raal­sest ning lõ­pe­ta­des vil­las­te kä­pi­ku­te ja kar­tu­li­kot­ti­de­ga. Kor­ra­li­ne Ees­ti sõ­ja­vä­gi anar­hia vas­tu.

Ühe­sõ­na­ga: kõik täh­tis ja sõ­ja­li­ne oman­das tä­hen­du­se see­pä­rast, et oli sel­gelt väl­jen­da­tud ta­he ja si­se­mi­ne veen­du­mus – me ole­me riik. Riik, mis ime­väel lõi kor­ra maj­ja, an­dis sõ­du­ri­te­le elu-mõt­te ja ko­da­ni­ke­le ko­hu­se­tun­de. Ees­ti riik sün­dis mit­te ai­nult vap­ru­sest, vaid ka riik­li­kust tah­test ja tar­ku­sest. See on imet­lus­väär­ne, kui tar­gas­ti nen­des ju­hus­li­kes olu­des, kii­ru­ga ja püs­si­pau­ku­de kuul­des, koos­ta­ti Ees­ti ise­seis­vus­ma­ni­fest, mis ju­rii­di­li­se do­ku­men­di­na on keh­tiv tä­na­gi.

Ju­han Liiv oli 1905. aas­tal kir­ju­ta­nud: „Ja nõn­da on elu­kiik. Üks­kord, kui ter­ve mõ­te. Üks­kord on Ees­ti riik“. Aga se­da, kui­das ja mil­lal ei osa­nud et­te nä­ha te­ma­gi ge­niaal­ne mõis­tus.

Eu­roo­pas­se on taas saa­bu­nud se­ga­sed ajad: kont­rol­li­ma­tud põ­ge­ni­ke­voo­lud, va­na­de po­lii­ti­lis­te par­tei­de la­gu­ne­mi­ne ja uu­te tund­ma­tu­te tu­lek, vai­mue­lu ja ha­ri­du­se kriis, se­ni­näh­ta­ma­tu­te rah­va­hul­ka­de tu­le­mi­ne Eu­roo­pa suur­lin­na­de tä­na­va­te­le, vas­tas­sei­sud Ve­ne­maa­ga…

Ajal, mil maail­ma rä­si­vad uued tuu­led, te­ki­ta­des Eu­roo­pa rah­vas­tes kõhk­lu­si ja kaht­lu­si oma rii­ki­de suh­tes, pea­me mee­les pi­da­ma, et lau­sa ime­teo­na on mei­le pä­ran­da­tud Ees­ti Va­ba­riik, mil­le eest pea­me kõik ühi­selt seis­ma. Ai­nult nii saa­me hoi­da Ees­ti­maa suu­ri­maid väär­tu­si – meie va­ba rii­ki ja meie ini­me­si. Kau­nist saa­bu­vat va­ba­rii­gi aas­ta­päe­va kõi­gi­le!