Avastage oma kodukandi loodust!

1753

MTÜ Raasiku Rajad on avanud kevadise matkahooaja ning käinud rahvaga matkamas. Need matkad on vaid killuke meie kodukoha loost ja eritahulisest ajaloost. Mulle tundub, et uus traditsioon üheskoos matkata, on igati positiivne ja kogub hoogu.

Arvan, et igasse matka tuleks kindlasti pikkida ka koduloolisi ja ajaloolisi fakte ning taustainfot. Näiteks Kurgla raba matk – enamik matkajatest, ka Kurgla küla esivanemate järeltulijad, ei olnud kuulnud Aruküla turbatööstusest, mis on aga väga vana ja suur tööstus. Neis erinevates paikades on igas oma lugu, tööde ja inimsaatuste ajalugu. Vahel tundub, nagu vajub see unustusehõlma. Oleme kursis, teame maailma kriisikolletest, looduskatastroofidest, majandusest ja poliitikast, kuid kas tahame teada ja hoida meie oma paikade lugusid ning märgata looduse imelisi väärtusi?

Seega on üheskoos matkamine aktiivne liikumine looduses, samal ajal saab suhelda, taastutvuda kodukandi mineviku ja loodusega.

Raasiku Radade ettevõtmised võiksid pakkuda huvi ka neile, kes siit on ära lennanud ja oma elamise mujale seadnud. Ka õpetajatele, kes on huvitatud oma klassidele looduse näitamisest ning lisada ka ajaloolist aspekti.
Kui matk oleks enam kui kiirrännak metsas ehk siis sport, oleks vajalik laiapõhjalisem ettevalmistus. Miks mitte ka järgmises vestluspunktis küsida tähelepanelike käest, mis esimeses peatuses vestlusest meelde jäi.
Raasiku vallas on väga palju huvitavaid kohti, mis on teada vähestele – Kulli küla, Metsaküla, Kiviloo, Mallavere, Pikavere, Kangla küla ja Kangla raba, Lõilasmäe järv ja veel palju muud. Muidugi ka ajalugu, mis õpikutes ei ole. Ja loomulikult need lood ja vimpkalood, mis liiguvad vanaisalt isale ja isalt pojale-tütrele. Need on meie aja lood, mis kunagi saavad ajalooks.

Väärtus on meie metsad, rabad ja rajad, mis meile vaikust ning silmailu ja hingekostust pakkuvad. Kodus on kõige parem ja minu kodukoht on mulle kõige armsam, ainulaadsem ja huvitavam.

Tõhelgi külast võiks ja peaks lugusid koguma, et matkadel mööda külateid ning metsa Raasikule minnes neid jutustada. Raasiku mõis ja tema lugu ning saatus on väga väärikas ja huvitav, ent vähe teada ja tuntud. Ka see lugu, kust oli pärit kuulus Tallina ajaloo kirjapanija Baltazar Russow.

Mina olen tegus, aktiivne, olin sportlik. Spordiks, selliseks regulaarseks ja tõsiseks, jääb aega napiks. Seda enam tegelen reiside ooteaegadel lennujaamades, lendudel, laevas ja pikkadel bussisõitudel internetiavarustest oma koduküla ja aleviku ja valla ajalooliste faktide otsimisega ja erineva kirjanduse lugemisega, sest siit on pärit mu esivanemad. Enamik nende jutte on jagatud meile.

Nüüd, olles ise keskea keskelt üle saamas, meenuvad need taas, nagu filmilindilt kerib vahel ette. Siis tuleb soov rohkem, sügavamalt ja täpsemalt uurida. Minu eelmine põlvkond tegi seda mälestuste jagamist neile omasel, mahlakal jutstamise vormis. Me õega istusime hiirvaikselt ja kuulasime – oli nii huvitav. Ma püüan nüüd kõik kogutu talletada kirjalikult, et jääks jälg. Kui noortel ning mul endal on hetked, mil võtta kuulda, lugeda ning minul üle anda meie aja lugu, tuleb seda ka teha. Minu isa ütles: „Tütar, kes ei tea olnust, ei oska ka sirgelt elada ja uusi sihte seada!“ Toona ei mõistnud kogu ta öeldut. Täna tajun, kui õigus tal oli.