ANT­RO­POFF Pi­ka­ve­re ha­ri­dus­loos

VAI­NO NAPP

Sel su­vel tä­his­tab Pi­ka­ve­re kool 150. aas­ta­päe­va. Al­gus oli üle 100 aas­ta va­rem, kuid do­ku­men­tee­ri­tud ju­hus­li­kult va­heae­ga­de­ga. Täp­se­malt on tea­da 1860. aas­tal toi­mu­nu ja sel­le­le järg­ne­nud pä­ris­ koo­li­ma­ja ava­mi­ne 1869. aas­tal. Sel­lest ajast ala­tes – 150 aas­tat ta­ga­si – al­gas suu­te­li­se õpe­ta­ja­ga pi­dev koo­li­töö.

Et nii läks, on tee­neid Pi­ka­ve­re mõis­ni­kul Ni­ko­lai Ant­ro­pof­fil. Just te­ma kor­ral­du­sel hak­kas 1860. aas­tal Look­su ta­lu­ta­res ta­lu­lap­si õpe­ta­ma pa­ru­ni en­da toa­poiss Mikk Napp. Mik­ku abis­tas ta abi­kaa­sa Do­rot­hea, ha­ri­dust saa­nud mõi­sa­tee­ni­ja. Kool­meis­ter pi­di aga ole­ma ik­ka­gi mees! Kas ka­he in­tel­li­gent­se töö­ta­ja lah­ku­mi­ne Ant­ro­pof­fi­de pe­re tee­nin­da­mist mõ­ju­tas, po­le tea­da. Öel­da võib, et sel­lest ajast pea­le Pi­ka­ve­re ha­ri­du­se­lus enam ta­ga­si­löö­ke pol­nud.

Pi­ka­ve­re eel­vii­ma­ne mõi­sa­här­ra pi­di ole­ma tub­li mees. Suu­li­ne pä­ri­mus te­mast pü­sis veel 20. sa­jan­di kes­kel ja oli po­si­tiiv­ne. Vas­tu­pi­di­selt vii­ma­se­le mõi­sa­här­ra­le Kons­tan­tin Tau­be­le.
Ni­ko­lai Ant­ro­pof­fi koh­ta on öel­dud, et oli huu­mo­ri­ta­ju­ga, ül­las. Ka kir­ja­sõ­na jär­gi on alust ar­va­ta, et Ant­ro­pof­fid ei ol­nud eri­ti kar­mid ega up­sa­kad. Pi­gem olid ha­ri­tud in­tel­li­gent­sed ini­me­sed, kes hin­da­sid ha­ri­dust, kul­tuu­ri ja elu eden­da­mist.

Ni­ko­lai vend Ro­man oli Üks­nur­me mõi­sa oma­nik, mõis asub Sa­ku val­las. Ta oli ka Es­to­nia Selt­si esi­me­ne pre­si­dent, see selts te­gut­seb siia­ni. Tei­ne vend õp­pis Tar­tus õi­gus­tea­dust, töö­tas ku­ber­man­gu va­lit­su­ses.

Ant­ro­pof­fid olid üks vä­hes­test Ve­ne pä­ri­to­lu mõis­ni­ke su­gu­võ­sa­dest Ees­ti­maal. Esi­me­ne siia­sat­tu­nu oli sõ­ja­väe­la­ne Ant­ro­pov. Kol­lee­gi­de­ga su­ju­va­ma lõi­mu­mi­se ni­mel võis v- täht asen­du­da f-iga. Et kind­lam oleks, siis to­pelt f-iga.

On tea­da, et Nov­go­ro­dis omas suu­ri maa­val­du­si 1700. aas­tal sün­di­nud Ni­ki­ta, kes võis pä­ri­ne­da Var­jaa­gi­dest. Ni­ki­ta poeg Ni­ko­lai (1735-1810) oli kõr­ge sõ­ja­väe­la­ne, tee­nis Ees­tis, abiel­lus siin An­na Wulf­fi­ga.

Nen­de viiest lap­sest Alek­san­der (1769-1803) abiel­lus Hum­mu­li mõis­ni­ku tüt­re­ga. Nen­de nel­jast lap­sest Alek­san­der (1801-1863) sün­dis Mosk­vas. Ta ris­ti­va­ne­mad olid krahv Tols­toi ja krah­vin­na Šu­va­lo­va. Te­ma lap­se­põlv möö­dus Tal­lin­nas ja Hum­mu­lis. Tar­tus õp­pis õi­gus­tea­dust ja oli üks kor­po­rat­sioo­ni Es­to­nia asu­ta­ja­test.

Sa­ma Alek­san­der abiel­lus 1830. aas­tal Pi­ka­ve­re mõis­ni­ku Hein­rich Rau­ten­fel­di tüt­re Emi­li­je­ga. Isa loo­bus ko­he mõi­sast tüt­re ka­suks. Väi­me­he­le pa­ni ta ko­hus­tu­se maks­ta kop­sa­kas ülal­pi­da­mis­ra­ha ning hool­da­da äia rat­sa­ho­bu­seid ja ja­hi­koe­ri.

Ant­ro­pof­fid jäid Pi­ka­ve­res­se 60 aas­taks. Emi­li­jel ja Aleksand­ril oli ne­li last. Emalt said lap­sed kor­ra­li­ku ko­du­ha­ri­du­se, mil­les oli kuul­sa Kuu­sa­lu pas­to­ri Eduard Ah­ren­si mõ­ju­jäl­gi. Ees­ti uue kir­ja­kee­le ja gram­ma­ti­ka ra­ja­ja oli 1820ndail aas­tail Rau­ten­fel­di mõi­sas ko­du­õpe­ta­ja.

Va­nim poeg (1834-1887) pä­ris isalt Pi­ka­ve­re mõi­sa. Kui isa hai­ges­tus ja Ni­ko­lai tee­nis me­re­väes, an­ti mõis kor­raks ren­di­le. Ni­ko­lai õp­pis Tal­lin­na Toom­koo­lis, hil­jem Pe­ter­bu­ris sõ­jan­dust. Isa sur­ma jä­rel 1863. Aas­tal lah­kus ta sõ­ja­väest ja asus ela­ma Pi­ka­ve­res. Abi­kaa­sa Na­ta­li­je­ga (sün­di­nud Es­sen) oli neil tü­tar Sop­hie.

Pi­ka­ve­re koo­li­le tuu­le tii­ba­des­se pu­hu­nud mees su­ri 53aas­ta­selt ras­ke ope­rat­sioo­ni jä­rel 1887. aas­tal. Lesk müüs mõi­sa ka­he aas­ta pä­rast ja sõi­tis tüt­re­ga Sak­sa­maa­le.

Lõ­pe­tu­seks le­gen­di­hõn­gu­li­ne lu­gu. Kas suu­re Nõu­ko­gu­de Lii­du, ku­hu Ees­ti 50 aas­tat kuu­lus, rii­gi­juht Ju­ri Vla­di­mi­ro­vitš And­ro­pov, kes on sün­di­nud 1914. aas­tal, pä­ri­nes eel­pool kir­ja­pan­dud su­gu­võ­sast? Sel­le loo au­tor ar­vab: võis küll.

Ju­ri And­ro­pov kü­las­tas Ees­tit en­ne par­tei pea­sek­re­tä­riks saa­mist. Kõr­ge kü­la­li­se ring­sõi­tu oli pla­nee­ri­tud Tai­me­kas­va­tu­se ja Maa­pa­ran­du­se Tea­dus­li­ku Uu­ri­mi­se Ins­ti­tuut Sa­kus. Mi­nu kol­lee­gid ag­ro­noo­mid, kes käi­gu kat­se­põl­lu­le kaa­sa te­gid nä­gid, kui­das tee ää­res asu­va tüh­ja Üks­nur­me mõi­sa vä­ra­vas pea­tus veok. Ju­ri And­ro­pov as­tus saat­ja­te­ta mõi­sa hoo­vi, sei­sis het­ke kum­mar­gil pea­ga ja sõit jät­kus. Jä­rel­du­sed teeb igaüks ise. Mee­nu­tu­seks – Ju­ri oli pä­ri­to­lult loo­de-Ve­ne­maa mees ja Üks­nur­me oma­nik oli Pi­ka­ve­re Ni­ko­lai vend Ro­man, ku­na­gi­ne Es­to­nia Selt­si pre­si­dent.

Toon ka näi­te, kui­das lu­gu võib le­vi­des äras­pi­di­seks muu­tu­da. On liik­vel jutt, kui­das Gor­bat­šov Ees­tis käies Pi­ka­ve­re mõi­sa vä­ra­vas mõ­tisk­les. Us­ku­ma­tu uper­pall. Aga pi­de­punk­tid fan­taa­sia­le on ole­mas: mõ­le­mad me­hed Nõu­ko­gu­de rii­gi­ju­hid, mõ­le­mad kü­las­ta­sid Ees­tit, mõ­le­mas mõi­sas Ant­ro­pof­fid.