ANDRUS ROGENBAUM: „Arukülas on käsipalli mängimiseks head tingimused.“

2731

Aruküla noorte ja vanemate käsipallurite heade tulemuste taga on aastaid olnud treener Andrus Rogenbaum

Tegu pole siiski kohaliku mehega. Andrus Rogenbaum sündis 1957. aastal Valgas. Lapsepõlves tegeles ta peaaegu kõikide spordialadega alates suusatamisest lõpetades jalgpalliga. Tolleaegne väravapalli, nüüdse nimega käsipalli juurde sattus tänu vanemale vennale Jannole. Vennast endast sai aga hoopis võrkpallur.

„Minu esimene treener oli Ülo Mere, kes innustas, õpetas ja hoolitses, aga ka karistas, kui oli vaja,“ meenutab Andrus Rogenbaum, kelle esimesed suuremad võidud Valga võistkonnas olid 1973. aastal võidetud Eesti noorte meistri- ja karikavõistlused.  Suurimaks võiduks käsipallis peab ta ise Eesti meistritiitlit, mille saavutas Tallinna Lihakombinaadi meeskonnas.

Professionaalsel tasemel mängimise lõpetas Andrus Rogenbaum 1984. aastal. Siis pakuti Lõuna-Eesti mehele Aruküla kolhoosis tööd. Lõpuks leidis ta tee Aruküla põhikooli, kus hakkas trenne andma.

Käsipallist Arukülas

Treener kiidab, et Arukülas on käsipalli mängimiseks väga head tingimused: on korralik spordisaal, kuhu mahub täismõõtmetega käsipalliväljak, toimiv spordiklubi. On noorte võistkonnad, minivõistkonnad ja pallimängude ettevalmistusrühm.  Klubi juhatuse esimeest Avo Mölsi nimetab Andrus Rogenbaum tõeliseks käsipallifanaatikuks ning teine treener Toivo Järv oli omal ajal üks parimaid väravavahte.

Ka lapsevanemate abi ja toetus klubile on tema arvates hindamatu: „Nende õlul on kogu transport võistlustele ja tagasi, laagrite organiseerimine ja poiste suunamine treeningutel. Kõige olulisemad ongi meil ju Aruküla lapsed, kes tahavad käsipalli mängida ja treenida, võistelda ja võita. Ma olen kõik noored alati vastu võtnud, nii poisid kui ka tüdrukud, kes on tulnud saali uudistama.“

Ta lisab, et noor organism peab arenema, olema tugev ja terve. See on tema treeningute üks peaeesmärk: „Kõigist ei saa tippsportlast, kuid tüdrukutest saavad ükskord emad ja poisse ootab ajateenistus.“

Enne mängu on kõikidel võistkondadel ühtne rituaal: väikeses ringis pannakse käed kokku ja lüüakse hooga alla ning hüütakse: „Aruküla!“ Senimaani rõõmustavad treenerit võistlustel ainult poisid, kuid mõeldud on ka Aruküla käsipalli naiskonna peale.

„Kooli kehalise kasvatuse õpetaja on küll tubli ja käib lastega võistlustel, kuid tüdrukute kehaliseks koormuseks on seda ilmselgelt vähe. Kuulsin, et esimesse klassi pidavat sellel sügisel tulema 20-25 tüdrukut. See oleks suurepärane võimalus alustada treeninguid. Kuid selleks, et treenida, on vaja treenerit ja naiskonna loomine on väga-väga raske,“ tõdeb Andrus Rogenbaum.

Sportlik perekond

Küsimusele, mis on käsipallis ja mängijates muutunud ajaga, kui ta oli mängija ning nüüd, kui on treener, paneb Andrus Rogenbaumi mõtlema.

„Raske on võrrelda, sest ajad on palju muutunud. Kuigi käitumisnormid olid minu arvates nii vene-ajal kui on praegu samad. Suhtumise määrab iga mängija püstitatud eesmärk,“ lausub ta.

Mäng ise aga pole Andrus Rogenbaumi hinnangul muutunud. Käsipalli põhitõed on endiselt tugev kehaline ettevalmistus, osavus, painduvus, tehnika ja taktika. Praeguste noortega on ta muutnud tehnika ülesehitust: „Käsipallis on väga tähtis vasaku käeliste mängijate olemasolu. Vahepeal pole ühtegi, siis on üks, vahel lausa kaks. Praegu meil nendega probleeme ei ole, ettevalmistusrühmas on kolm vasakukäelist poissi.“

Ka Andrus Rogenbaumi pere on seotud spordi ja käsipalliga. Abikaasa Ene Rogenbaum on mänginud aastaid Eesti võrkpallikoondises ning töötab nüüd Eesti Käsipalli Liidus kohtuniku, ajamõõtja ja sekretärina.

Rogenbaumidel on kolm poega, kes kõik oma karjääri tõttu on Soomes. Vanim poeg Antti on tegev käsipallimängija, võitnud mitmeid karikaid ja on mitmekordne Soome meister. Keskmine poeg Allan mängib käsipalli heal tasemel Soome meistriliiga kolmandas liigas, ka noorim poeg Ahti elab ja töötab seal.