Kui talv saab läbi, saabub märts ning rahvas astub plirts ja plärts, kirjutab Hando Runnel. Mina aga kirjutan sellest ilusast valgest lumerohkest talvest, mis meenutab lapsepõlve, kus lumi sügavam ja kevadised hanged tugevad ning suusateed ikka otse üle välja kooli poole viisid.
Teed olid hanges, et hobune saani eest lumme vajus ja saan hange otsa pidama jäi. Sellised on mälestused algkooli ajast, kus koolitee 7 kilomeetrit pikk.
Tänavune talv tuletas seda kõike väga elavalt meelde. Vahe oli selles, et see tee, mida me Kuusalu vahel kõndisime, oli nüüd iga päev lumesahkadega eeskujulikult puhtaks lükatud, mine või kingaga.
Mõtlen sellele, et oskame alati kõiges halba näha, aina viriseda ja vinguda, et miks see pole nii ja too pole naa, kuid kas oskame ka näha neid mugavusi, mis meile osaks on saanud?
Kas oskame hinnata seda hoolitsust, mida koduvald meie heaks igapäevaselt teeb? Kui olin käinud tiiru Tallinnas ja näinud sealseid tänavaid, kus tõepoolest olid jalakäijad hoopiski unustatud, trammi-platvormidelt ega bussipeatustest polnud keegi lund lükanud ja trammi peale pääsemine oli lihtsalt õnnemäng, siis hakkasin ikka tõsiselt oma koduvalda armastama.
Iseäranis kenasti olid kogu talvel ristmikud puhtaks lükatud, et nii autojuhil kui jalakäijal nähtavust oleks.
Eriti hoolikas oli väiksema traktori roolis olev Peeter Tursk, kes mõtles ka sellele, et värava ette suuri lumevalle ei jääks, et töö oleks ikka armastusega korralikult tehtud, tööd pole narritud ja inimesed, kelle heaoluks seda tehakse, rahule jääksid.
Muidugi oli kena, et ka see viimati mahasadanud sulalumi sai teedelt koristatud. Imetlesin igal hommikul, et kõnniteed olid kõik puhtaks lükatud. Ei arva, et vallale see vähe maksma läks, kuid soe tunne on, et vald sinust, minust ja meist kõigist hoolib. Just selline kena mälestus mulle sellest talvest jääbki.