
riigikogu SDE
fraktsiooni esimees
Ilma tööta lapsepõlvesuvesid ei kujutanud me 30-40 aastat tagasi ette. Kes rassis peedipõllul, pesi nõusid, aitas posti laiali vedada, korjas marju. Ka mina sain esimese tõsise töökogemuse kõblast käes hoides.
Põhiolemuselt ei ole noored muutunud. Ka nutiajastul tahab valdav osa neist koolivaheaegadel taskuraha teenida, ennast proovile panna, midagi oma käte ja peaga korda saata. Kindlasti ei ole ka tänastele noortele võõras tunne, et omateenitud rahal on teine mekk. Arvestatav hulk on saanud täisikka jõudes väärt kogemuse.
Alaealiste palkamist on takistanud päris ranged reeglid ja bürokraatlikud tõkked ka hooajatööde puhul. Eestis kehtiv kord oli seni karmim Euroopa Liidu omast. Õige pea enam nii väita ei saa. Riigikogu kinnitas 12. aprillil töölepinguseaduse muudatused, mis lihtsustavad juba saabuvast suvest alates koolilaste tööle võtmist ja motiveerivad tööandjaid.
Uued sätted lubavad noortel teha varasemast pikemaid tööpäevi. Näiteks tohivad 13-14aastased ja vanemad koolikohustuslikud lapsed teha tööd juba kuni 7 tundi päevas ja nädalas kuni 35 tundi. Veel kehtiv õigus piirab neil töötamist nelja tunniga päevas ja 20 tunniga nädalas. Et lapsed saaksid piisavalt puhata, ei tohi nad tööl käia rohkem kui pool vaheajast. 7-12aastased saavad vaheajal endiselt töötada kolm tundi päevas ja 15 tundi nädalas. 15-17aastased noored, kes ei ole kohustatud koolis käima, võivad sarnaselt täiskasvanutega töötada kuni 8 tundi päevas ja 40 tundi nädalas. Seni olid neile seatud ajalised piirangud.
Edasi jääb kehtima töökeskkonna ohutegurite loetelu ja nimekiri lastele keelatud töödest. Ka ei tohi töötamine mõjuda pärssivalt noorte haridusteele.
Varases eas saadud töökogemus annab noortele hea stardiplatvormi. Töötamine õpetab otsustavust ja iseseisvust ning arendab sotsiaalseid oskusi ja läbilöögivõimet. Ja mis seal salata – motiveerib rohkem õppima ja edasi püüdlema.
Alaealiste töötamise soosimise kõrval tahab riik ulatada päästerõnga neile 16-26aastastele noortele, kes ei tööta, õpi ega kasvata kodus last. Eestis on tuhandeid noori, keda on kutsutud kadunud ja nähtamatuks sugupõlveks. Sageli on selle taga pooleli jäänud haridustee, perekonna toe puudumine ja majanduslik kitsikus koos madala enesehinnanguga. Üha enam on meil vati sees kasvanud ja ülehoolitsetud noori, kes ei vaevu pingutama ega tööle minema. Mugavam on oodata emalt-isalt armuande ja väita, et 1000 eurost väiksem palk on orjade jaoks. Mitteaktiivsete noorte seas on arvukalt ka neid, kellel on kõrgkooli diplom taskus. Kui tööotsinguil tulevad tagasilöögid, siis kaob enesekindlus ja jäädaksegi toaseinte vahele või kavandatakse Eestist lahkumist.
Et selliste noorte tulevik ei oleks tume, tahab valitsus kutsuda ellu mitteaktiivsetele noortele mõeldud tugisüsteemi. Koostöös omavalitsustega ja valmiva IT-lahenduse toel on kavas riskinoored üles leida, arvestada igaühe isikupäraga ja juhatada talle sobiliku riikliku teenuseni, ennekõike tööotsimis- ja koolitusvõimalusteni. 2018. ja 2019. aastal rakenduva süsteemi keskne eesmärk on vähendada oluliselt mittetöötavate ja -õppivate noorte arvu. Noored vajavad abi, aga neile tuleb ulatada õng, mitte kala.