Kuu­sa­lu ka­van­da­ta­vast ki­hel­kon­na­raa­ma­tust

ANTS AA­MAN see­nior

Hea ko­du­val­la ja naa­ber­val­da­de rah­vas! Kui Lau­rent­siu­se Selt­si ju­ha­tus 2024. aas­ta lõ­pu­poo­le Kuu­sa­lu val­la­va­ne­ma Ter­je Kraan­vel­ti­ga koh­tu­mi­se kor­ral­das, et Kuu­sa­lu ki­hel­kon­na­raa­ma­tu koos­ta­mi­se mõ­tet tut­vus­ta­da ja val­lalt ra­ha­li­se­le toe­tu­se­le pin­da son­dee­ri­da, kut­su­ti mind kau­ba käe­me­heks kaa­sa.

Pa­ra­ku tun­nen nüüd vas­tu­tust il­mu­va ki­hel­kon­na­raa­ma­tu pä­rast, mi­da ülis­ta­va­te rek­laa­mi­de­ga afišee­ri­tak­se, et toe­tust õi­gus­ta­da en­ne raa­ma­tu rah­va et­te jõud­mist. See­tõt­tu tea­tan tei­le, head sõb­rad ko­du­val­last ja kau­ge­malt, et mi­nu liik­me­li­sus Lau­rent­siu­se Selt­sis lõp­pes 6. juu­lil käe­so­le­val aas­tal.

Raa­ma­tu koos­ta­mi­sel puu­dus mi­nu tea­da kol­lee­gium ja ku­na Lau­rent­siu­se Selt­sis on liik­mes­kond val­da­valt pas­siiv­ne ning vo­li­tab en­da osa­võ­tu paa­ri­le-kol­me­le ini­me­se­le, ja do­mi­nee­ri­vaid ot­su­seid tee­vad ena­mas­ti liik­med väl­jast­poolt Kuu­sa­lu val­da, siis mi­nu hin­nan­gul tü­his­tab see vä­ga olu­list kul­tuu­ri­mä­lu jäl­ge mi­nu ko­du­val­las ning jä­tab ka­le­vi al­la oku­pat­sioo­ni­trau­ma väl­ja­kir­ju­ta­mi­se nii­ni­me­ta­tud en­neo­le­ma­tus ki­hel­kon­na­raa­ma­tus, mis peaks te­ge­li­kult tin­gi­ma­ta ka­jas­ta­ma kõi­ki era­kord­seid sünd­mu­si meie ko­du­val­las Ees­ti rii­gi kon­teks­tis.

Tä­nan iga kir­ju­ta­jat, kel­le töö raa­ma­tus­se jõu­dis, sest olen veen­du­nud, et iga kir­ju­ta­ja on püüd­nud an­da pa­ri­ma. Mi­nu kir­ju­ta­tu teie selt­si ei mah­tu­nud ega so­bi­nud min­gil vii­sil.

22. juu­lil tu­li Kuu­sa­lus Gros­si poes mi­nu juur­de õn­ne­tu ole­ku­ga Kuu­sa­lu ki­hel­kon­na­raa­ma­tu koos­ta­ja ja Lau­rent­siu­se Selt­si ju­ha­tu­se esi­mees Su­lev Vald­maa ning ta­gas­tas mi­nu­le et­te­maks­tud selt­si liik­me­mak­su ja aval­das vaik­selt soo­vi, et ehk mõt­lek­sin oma ot­su­se rin­gi.

Vas­ta­sin, et Koit­jär­ve osa­kaal Kuu­sa­lu val­la­rah­va kul­tuu­ri­mä­lus on mi­nu­le nii olu­li­ne, et sel­le väl­ja­jää­mi­ne ki­hel­kon­na­raa­ma­tust on ot­se öel­des ala­tu ja siin puu­dub komp­ro­mis­si või­ma­lus. Raa­ma­tu koos­ta­ja vas­tas, et meie pa­ni­me raa­ma­tus­se pil­di Koit­jär­vest, aga si­na kir­ju­tad „Tõe ja õi­gu­se“ I osa il­mu­mi­se sa­jan­dast aas­ta­päe­vast.

Tu­le tae­vas ap­pi! Mi­na ei ole mi­da­gi väl­ja mõel­nud, mi­na toon väl­ja sel­le, mi­da kir­jan­dus­tead­la­sed on kir­ju­ta­nud „Tõe ja õi­gu­se“ au­to­ri An­ton Han­sen Tamm­saa­re ja Koit­jär­ve ning Kuu­sa­lu seos­test.

Miks me sum­mu­ta­me tõ­de ja var­ja­me oku­pat­sioo­nit­rau­ma ula­tust mi­nu ko­du­val­la rah­va eest? Aus­ta­tud ja tõe­selt ava­li­kus­ta­tud pä­rand on kest­li­ku ko­gu­kon­na alus­ta­la.

Tõ­den ja ta­lun tü­his­ta­mist, ent olen rõõ­mus ja tä­nu­lik, et on kir­jas­tus SE&JS, kus ae­ga­de si­de, kul­tuu­ri­mä­lu tal­le­ta­mi­ne ja tõ­de kir­jan­dus­loos on au sees ning oo­tan ko­du­val­la ja naab­rus­kon­na rah­va­ga veel käe­so­le­val aas­tal ilu­said koh­tu­mi­si, kui il­mub raa­mat „Koit­jär­ve ka­du­nud koi­di­kud“.

Rõõ­mu­roh­ket oma ko­du tun­net kõi­gi­le!