Vihasoo näiteringi etendused läksid täissaalile

Möö­du­nud ree­del, 5. au­gus­til oli Vi­ha­soo näi­te­rin­gil pä­rast mit­meaas­tast va­he­ae­ga taas esie­ten­dus, la­va­le jõu­dis koo­mi­li­ne vaa­te­mäng „Asi on nal­jast kau­gel“. Teist kor­da män­gi­ti sa­ma tük­ki pü­ha­päe­val, 7. au­gus­til. Kor­ra­ga ma­hub saa­li um­bes 80 ini­mest, mõ­le­mad eten­du­sed an­ti täis­saa­li­le.

Lavastus, mille humoorikas sündmustik hakkab hargnema Inglismaa idüllilises maakohas, on mugandatud ühe inglise autori näidendist, mida Eestis on varem mänginud Vana Baskini teater. Rahuliku linnulauluga algav näitemäng kerib edenedes järjest tempot, haarab publiku tähelepanu ootamatute sündmuskäikudega ning hoiab pinget üleval lavastuse lõpuni.

Ka­va­le­he jär­gi on Vi­ha­soo näi­te­män­gul kaks la­vas­ta­jat – tru­pi se­ni­ne kauaaeg­ne ju­hen­da­ja And­res Napp ja Ja­na Roo­pa. And­res Napp sõ­nas, et te­ma on sel­lel kor­ral siis­ki pi­gem la­vas­ta­ja Ja­na Roo­pa abi­jõud ja men­tor.

„Te­ge­le­sin ke­va­del oma kü­la raa­ma­tu kok­ku­pa­ne­mi­se­ga ja ae­ga oli vä­he ning oli mõ­te ha­ka­ta näi­te­rin­gis and­ma tea­te­pul­ka eda­si noo­re­ma­le põlv­kon­na­le,“ põh­jen­das And­res Napp.
Lavastaja Ja­na Roo­pa rää­kis, et And­res Napp pak­kus tal­le ju­ba mõ­ned aas­tad ta­ga­si näi­te­rin­gi ju­hen­da­mi­se üle­võt­mist: „Mul ei ol­nud siis hu­vi ega julgust. Eel­mi­sel sü­gi­sel pöördus mu poole rah­va­ma­ja pe­re­nai­ne Kai­di Kes­küll jutuga, et võiksin näiteringile uuesti elu sisse puhuda. Ko­roo­na tõt­tu oli sel­le te­ge­vus jää­nud va­he­peal soi­ku.“

Paar­küm­mend aas­tat Vi­ha­soo tru­pis näi­del­nud Ja­na Roo­pa plaa­nis esial­gu näi­te­rin­gi uues­ti käi­ma tõm­ma­ta ja siis se­ni­se­le la­vas­ta­ja­le üle an­da, kuid ku­ju­nes tei­si­ti, te­ma la­vas­tas, And­res Napp ai­tas, kui oli va­ja. Näi­den­di, mi­da la­vas­ta­ma ha­ka­ti, oli And­res Napp mi­tu aas­tat va­rem väl­ja va­li­nud ja se­da oli tru­pi­ga va­rem pi­sut õpi­tud.

„Kü­la­teat­ri la­val po­le mõ­tet ha­ka­ta Ham­le­tit te­ge­ma või Tols­toid la­vas­ta­ma. Tu­leb võt­ta lõ­bus tükk, mi­da on en­dal to­re te­ha ja pä­rast rah­val lõ­bus vaa­da­ta,“ mär­kis And­res Napp.

Tru­pis mõned uued lii­kmed
Nii Ja­na Roo­pa kui And­res Napp tee­vad Vi­ha­soo uues la­vas­tu­ses ka näit­le­ja­te­na kaa­sa. Koos nen­de­ga on la­val Ger­ta Al­le­mann, Mar­gus Kes­küll, Mat­tias Kal­ju­mäe, Jas­min Roo­pa, Mee­lis Al­le­mann, He­le­na Aug ja Kai­di Kes­küll. Põ­hi­tuu­mik on aas­taid sa­ma, kuid He­le­na Aug, Jasmin Roopa ja Kai­di Kes­küll te­gid Vi­ha­soo näi­te­rin­gis kaa­sa esi­mest kor­da.

Ja­na Roo­pa sel­gi­tas, tru­pi mõ­ned pi­kaaeg­sed näit­le­jad loo­bu­sid, ar­va­sid, et nen­de aeg on üm­ber, nüüd on noo­re­ma­te kord: „See on mõis­te­tav, na­gu näi­te­rin­gi en­di­ne lii­ge Ai­li Raud­la esie­ten­du­sel üt­les, on saa­list pal­ju to­re­dam vaa­da­ta kui esie­ten­du­sel när­vee­ri­da. Kut­su­sin te­ma­le mõel­dud rol­li täit­ma He­le­na, ku­na tead­sin, ta on Tal­lin­nas kok­ku puu­tu­nud imp­ro­teat­ri­ga, ar­va­sin, et la­va­när­vi peaks tal ole­ma. Kai­di kaa­sa­mi­sel on proo­sa­li­ne põh­jus – ku­na ta ise kut­sus mind la­vas­ta­ma, siis lu­ba­sin ju­hen­da­da, kui ta leiab mul­le näit­le­jad. Ta oli nõus ise ka kaasa lööma kui ei pea tegema väga suurt sõnalist osa. Jasmin hea tütrena, aitas mu hädast välja ja nõustus üht väga olulist rolli mängima.“

Proo­ve alus­ta­ti ap­ril­lis üks kord nä­da­las, esial­gu loo­de­ti, et tükk saab la­va­küp­seks su­ve al­gu­ses.

„Sel­leks ajaks ei jõud­nud. Lõ­puks pa­ni­me mõ­ne­ti jõu­ga esie­ten­du­se ajaks pai­ka au­gus­ti al­gu­se. Vii­ma­se kuu har­ju­ta­si­me vä­ga in­ten­siiv­selt, proo­vid olid kaks-kolm kor­da nä­da­las,“ rää­kis la­vas­ta­ja.

Po­si­tiiv­ne vas­tu­ka­ja
And­res Napp ja Ja­na Roo­pa kin­ni­ta­sid, et pä­rast kaht esi­mest eten­dust vaa­ta­jailt saa­dud ta­ga­si­si­de on ol­nud vä­ga po­si­tiiv­ne.

„Vi­ha­soos on ala­ti vä­ga to­re pub­lik. Esie­ten­du­sel ha­ka­ti esi­mes­test mi­nu­ti­test kaa­sa naer­ma, saa­list tu­lid nii ehe­dad ja toe­ta­vad emot­sioo­nid, et and­sid ka näit­le­ja­te­le hoo­gu, in­du ja jul­gust juur­de. Pub­li­ku ja näit­le­ja­te va­hel tek­kis mõ­nus sü­ner­gia,“ lau­sus Ja­na Roo­pa.

Ta li­sas, et sai sel kor­ral ka vä­ga pal­ju sõ­nu­meid, kus kii­de­ti ja tä­na­ti to­re­da näi­te­män­guõh­tu eest: „Ku­ni esie­ten­du­se­ni ei ar­va­nud, et ma veel la­vas­tan, aga ku­na esie­ten­dus õn­nes­tus sa­jap­rot­sen­di­li­selt, mõt­le­sin ju­ba järg­mi­sel hom­mi­kul, mi­da võiks järg­mi­se­na te­ha.“

Uue tü­ki „Asi on nal­jast kau­gel“ järg­mi­ne eten­dus on ko­ha­li­kus rah­va­ma­jas 25. au­gus­til. Näi­tet­rupp ot­sus­tas, et se­da la­vas­tust män­gi­tak­se vaid oma ma­jas: „Ko­du­sein­te va­hel on pa­rem ja kind­lam. Li­saks la­va­le män­gi­me se­da ka la­va ees ning on üs­na kee­ru­li­ne min­na ko­gu meie va­rus­tu­se­ga teis­tes­se rah­va­ma­ja­des­se. Ole­me va­rem käi­nud män­gi­mas Läs­nal, Võ­sul, Kol­ga­kü­las ja Viinistul. Võ­su, viinistu ja Kol­ga­kü­la on nii lä­he­dal, et vast seal­sed ini­me­sed leia­vad ae­ga ja võim­alust Vi­ha­soos­se vaa­ta­ma tul­la.“